Tere!
Läksin oma lapseisast lahku, kui laps oli paarikuune. Kui laps oli poole aastane, tekkis uus suhe ning kui laps oli kahene, abiellusin uuesti. Laps on praegu seitsmene, sügisel läks kooli. Mure on selles, et me pole talle tema bioloogilisest isast siiani rääkinud - see mees kolis teise linna ja pole pärast uue naisega tutvumist lapse vastu enam huvi tundnud. Minu abikaasa on nüüd ka lapse ametlikuks isaks, lisaks on meil veel kaksikud väiksed tütred. Abikaasa armastab kõiki kolme last võrdselt, vahel tundub isegi, et poeg on lähedasem - ikkagi poiss ja kauem olnud meil
Abikaasa leiab, et polegi vaja rääkida, tema taga asi siiani seisabki. Ja ka lapse isa on mulle öelnud, et ta on tänulik, kui laps teda kunagi üles ei otsi ja et kas uus isa pole siis piisavalt isa, et temast ei piisa???
Seega olen mina peres ainus, kes tahaks lapsele rääkida, kellel süda valutab tegemata töö pärast.
Oleksin tänulik, kui spetsialist aitaks mul sel teemal mõelda. Mis juhtub, kui lapsele rääkida alles siis, kui ta on täisealine? Kas kui ma räägin lapsele praegu vastu mehe tahtmist, kas sellega teen rohkem halba? Kordan veel, et mu mees on lapsele tõeliselt hea isa, nad on väga lähedased, nad on sõbrad.
Tänan vastuste eest ette!
http://www.sinamina.ee/foorum/post.php?fid=9&tid=332 selles teemas on ka probleemi lahatud. Kopiksin siia veel ühe vastuse: Olin umbes sama vana, kui omale uue issi sain. Ei ole tema kunagi vahet teinud minu ja oma laste vahet ega pole minul kedagi teist, keda isaks kutsuda. Ta on ikka fantastiline.
Nii nagu mina seda teada sain, on igatahes kurb meenutada. Isa ema karjus selle lihtsalt välja ükskord, kui ta millegipärast ema ja isaga sõimles. Kahtlusi oli mul varemgi, aga siis oli asi kindel - vanust oli mul siis 12 ja üldiselt on see siiani üks koledamaid mälestusi mu elus.
Seega arvan, et peaks rääkima varem. Mu meelest ongi väga hea aeg rääkida 6-aastasega. Piisavalt suur, et saab aru, aga piisavalt laps, et võtab seda loomulikult.
Kui lapse ja isa vaheline side on tugev, siis see võib seda ainult tugevdada. Ehk aitab, kui rääkidagi niimoodi, et issi ise valis meid, sest ta väga tahtis olla selle lapse issi ja emme mees (nu see esimene peaks olema eriti tähtis). Jutt peaks tulema kas mingit sarnast teemat arutades või sarnase teemaga filmi vaadates, mitte lihtsalt "meil on üks tähtis jutt sulle". Tähtis on see, et laps tunneks, et uus issi armastab teda ja valis JUST TEMA oma lapseks.
Probleem võib tekkida sellest, et mis siis pärisissist sai. öelda, et ta oli paha, jättis maha vms, poleks õige - alati saab kuidagi neutraalsemalt. Valetada samas ei tohiks, kui olid omavahelised tülid, siis saabki öelda, et issi ei osanud meiega elada, et issile meeldis laps küll, aga emmega ei tahtnud enam koos olla - saab tõmmata paralleele sellega, et lapsele ka ei meeldi ju kõigiga mängida või vahel lähevad inimesed tülli.
Uus issi peab muidugi valmis olema väikesteks tagasilöökideks - sest võib juhtuda selliseid olukordi, kus laps keeldub sõna kuulamast "sa ei ole mu isa, ära käsuta", "sina ei ütle mulle midagi, sa pole mu isa" jne. sellisel juhul oleks hea reageerida rahulikult - loomulikud reaktsioonid, mida laps tõsiselt ei mõtle. Isa võiks siis oma tundeid väljendada mina-sõnumina: kui sa mulle neid sõnu ütled, siis ma tunnen......./kurbust/muret/teeb haiget jne. Süüdistused või vastu lahmimised: "sul ju teist isa polegi", "ära haugu, mina olen sind kasvatanud" jne ei aita.
Lõpliku otsuse peaksid siiski ise tegema lähtuvalt oma lapsest. Lohutuseks võin öelda, et....lapsed saavad oma kasuisadega tunduvalt paremini läbi kui pärisisade või isegi emadega. Tegin paar aastat tagasi suure uurimustöö isadusest ja kasuisadest ning jõudsin just sellise tulemuseni. Ise saan ka kasuisaga paremini rääkida, kui emaga....lohutav, eks
Jõudu ja edu...
Lisaksin veel, et kui on ohtu, et asi võib "heasoovlike" inimeste kaudu välja tulla, oleks mõistlikum ise rääkida. Pettumus, mis järgneb külajutu tõeks osutumisele, on suurem. Siiski leian, et isa soov on ka oluline. Arutage seda, kuidas ja millal ja kas üldse. Kirjast võib aru saada, et teie pere issi on ülitubli, seega oleks minu meelest aus arvestada ka tema soovidega.
Uued isad on erilisemad inimesed - palju on mehi, kes omade laste kasvatamisegagi hakkama ei saa ja nii on hea vaadata, kuidas tulevad teised ja koha üle võtavad. Meil on kodus abikaasale (küll ka meie pere kahe poisi isa) kingitud külmkapimagnet, mis tuletab meelde, et "Isaks võib saada igaüks, ISSIKS vaid erilised"
Jõulurõõmu teie perele!
aitäh põhjaliku vastuse eest!
tõesti, issi ja mehega on meil vedanud, aga see väike mure on ka vaja kuidagi lahendada ehk lasen mehel seda vastust lugeda, kui sellel teemal arutama hakkame.
saan aru ka tema hirmudest, just seda teismeea "sa pole mu isa" jne ta kardabki. tänud veel kord!
Räägin oma elust.
Mina "päris" isast sain teada 14. aastaselt. Midagi trastilist ei juhtunud, aga oleksin tahtnud seda varem teada, sest I klassis oli üks laps mulle selgitamas tõde, mille ema ümber lükkas ehk valetas. Kasuisa oli mulle tõeline isa keda ma armastasin ja kes armastas mind.
Minu mees kasvatab samuti kasulast 4 elukuust alates ja lapsendas ta omale, aga juba väiksena teadis ta tõde ja sai vastused oma küsimiste peale. 15 aastase noormehena tahtis ta oma "päris" isa näha ja kutsus ta kutsega sünnipäevale. Isa ei tulnud ega ole ka ühendust võtbud. Tänaseks on poeg suur ja elab oma elu ning kasuisa on isaks ikkagi.
Lapsel on õigus teada.
"Sa pole mu isa" tuleb üle elada, see käib arengufaasiga kaasas. Meie tegime oma teismelisele selgeks, et isa pole see kes oskab valmis teha ja kasvatada ja vastutada ei taha. ISA on see, kes kasvatab ja on päevast päeva sinu kõrval koos sinu rõõmude ja muredega.
Ärge elage oma elu raskeks. Aususes ja lihtsuses peitub jõud.
Armastust teie perre!
