Laps on tohutu klammerduja olnud juba oma esimestest elupäevadest saadik. Alates meeletu tissimaratoniga ja lõputute öiste ülevalkäikudega.Olen vargsi lootnud, et vanuse lisandudes tekib usaldus ka teiste inimeste vastu aga ei! Laps on praegu 1a2k vana. Ma ei saa rahulikult isegi wc-s ja dushi all käia, ilma et kisakoor ukse taga kõrvu ei kaiguks, rääkimata muudest käikudest. Isa olemasolust pole sooja ega külma. See on kurnav. Vanaema juurde pooleks tunniks jättes leian eest hüsteeriliselt kõõksuva lapse. Mind ennast nagu enam polekski. Lihtsalt vahest jõud lõpeb. Tass on tühi.
Ma ometi tegelen temaga, mängime, mürame, laulame...jne. Seltskond talle meeldib.
Kas see on normaalne, on kellelgi veel sellist last olnud? Kas see läheb kunagi üle? Või on midagi, mida saaksin ise ette võtta?
Tuttav mure meilgi seelikusabast kinnihoidmine. Vahel on raske lausa liikuda, kuna tütreke ei jää mitte sammugi maha. Võõrastab ka teisi ja pikemaks ajaks ei saa kellegi juurde (vanaema või lapsehoidja) jätta. Olen püüdnud mehega teha vahepeal kokkuleppeid, et ma saaksin vahepeal õhtu näiteks vabaks. Issiga laps lepib päris hästi. Raske on ikka, sest mees on kogu aeg tööl ja lapsehoidmiseks tal eriti aega ei ole. See võttab ikka täitsa läbi.
Ole vapper ja püüa ikka aega endale leida!!!
Minu laps on praegu 4 ja sama lugu. Ainult emmet. Kogu aeg lootsin, et see läheb üle, aga ei ole eriti läinud. Lasteaias harjus suhteliselt kiiresti ära ja seal talle meeldib, aga kui käime kusagil mujal, siis hoiab ikka kogu aeg minu seelikusabast kinni nagu takjas, suhete sõlmimiseks läheb ikka väga kaua aega (teised lapsed juba mängivad, tema ikka minu selja taga). Alguses olin ikka väga mures, nüüd võtan asja rahulikult. Lasteaiaga harjumises oli ilmselt suur võti selles, et enne terve suve olime maal, kus olid veel 2-4 väikest poissi lisaks. See lasteaed on mulle olnud suureks abiks. Sain lihsalt mingigi aja enda jaoks.
Tere!
Olukord, mida kirjeldate võib vaadelda lapse normaalse arengu faasina. Ma ei taha selle olukorra selgitustes muutuda väga teoreetiliseks ega psühhoanalüütiliseks, kuigi lapse arengu seletustes psühholoogid just sellele tuginevadki.
Mis on normi variant ja millal on tegemist lapse aengu eripäraga, on üsna raske piirjoont tõmmata. Teie laps on 1,2 aastane. See on aeg, kus laps on veel sümbiootilises suhtes oma emaga. Sümbiootiline suhe on vajalik ja eeltingimus iseseisvusele. Sümbiootiline seos peab olema piisavalt turvaline, sest see on nagu hüppelauaks iseseisvalt maailmas hakkama saamiseks. Teie kirjelduste põhjal võib oletada, et laps on liigselt klammerdunud ühe nn objekti- ema külge. Ema ongi lapse jaoks kõige olulisem kiindumisobjekt, kuid tasapisi on vaja sellest eemalduda. Emaga koosolemine on turvaline, laps vajab seda põhiturvalisuse kujunemiseks edaspidiseks arenguks, et ise siin maailmas hakkama saada. Turvalisusetunnet on vajalik lapsesse sisendada järk-järgult võõrutades teda senini turvalisust pakkunud objektist. Selleks võivad olla nn siirdeobjektid, näiteks pehmed mänguasjad, kaisukaru vmt, mis võivad ema turvalisust asendada. Kui ema kaugeneb lapsest, siis on just turvaline mänguasi see, mis aitab lapsel koos julgem olla. Laps peab tunnetama, et ema tuleb kohe-kohe tagasi ja nii kujuneb usaldus ema tagasitulekusse. Ta saab aru, et ema tuleb tagasi ja ta ei ole maha jäetud. Kui ema eemaldub, peab ema väga rahulikult, selgelt, kindlameelselt, empaatiliselt andma verbaalse sõnumi, et kõik on korras. Laps ei saa alati aru sõnade tähendusest, ta tõlgitseb emotsioone. Verbaalne sõnub peab olema sünkroonis emotsiooniga, siis on see lapse jaoks usutav. Võimalik, et emal tekib juba ette aimates vihatunne, et ma ei saa kusagile minna jne. Laps tõlgitseb, et mind tahetakse maha jätta ja seda tugevamini klammedrub. Täiskasvanute emotsioonid ja nende väljendus on väikelaste emotsioonide tekkimise aluseks.
Kokkuvõtteks:
Jälgige iseenda emotsioone lapsest eemaldumisel.
Kas lapsel on olemas nn turvaline siirdeobjekt (üks turvaline mänguasi)?
Lapse klammerdumisest loobumist on vaja harjutada järk-järgult, mitte jõuliselt.
Vajadusel konsulteerida lapsepsühholoogiga.
Rahu ja kannatust eelkõige!
minu poja oli samuti selline.sünnist saati olime kahekesi ja pidime hakkama saama.ta oli harjunud ainult mind nägema .issi ei tohtinud teda üldse puutuda,kui siis ainult peale vannitamist.pissil käisin koos poisiga,kui duzzi alla või vanni läksin röökis poiss alati ukse taga.olukorda parandas see ,et pakkisin asjad ning ning sõitsin maale vanemate juurde tervelt 4kuuks.seal elab ka minu venna pere .omaks võtmine võttis natuke aega,aga hiljem rippus vanaema pükstes ,kui vanaem julges ilma temata õue minna.loomulikult kontrollib ta siiani minu kohalolekut,aga kui onhuvitav tegeleb oma asjadega edasi.kui linna tuiln ,olin uue probleemi ees -vaja seltskonda.nüüd käime nädala juba lasteaias,esialgu ainult mängimas.
