Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: Suur mure

helde
Külaline
Postitatud 19.12.2006 kell 12:00
Tütar on hakanud rääkima, et oled paha, ütleb lasteaias ka oma "sõbrannadele", et oled paha ja päkapikud sulle ei tule. olen väga õnnetu selle üle, sest kodus me ei ole niimoodi rääkinud. olen alati vältinud sõnpaari paha laps ja kui nüüd tütar kellegi kohta seda ütleb, siis selgian, et keegi ei ole paha. Kuidas küll saaks tütar (3.a.) aru, et niimoodi ei ole vaja rääkia.
PS! Olen kuulnud lasteaias kasvatajat niimoodi rääkimas, kas tema võis anda "eeskuju"?
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 20.12.2006 kell 17:26
See on igati tunnustustvääriv suhtumine, et juba varakult lapses kujundada arusaamu, et keegi pole iseenesest paha ja selliste hinnangute andmisest kellegi kohta tuleb vältida.
Seejuures võime me siiski avatult ja otsekoheselt väljendada vajadusel oma rahulolematust teiste käitumiste suhtes, kui me tõesti häiritud oleme. Seega laps pole paha, kui ta on jätnud mänguasjad laiali või keeldub magama minekust või kui tal on paha tuju ning väljendab trotsi kellegi või millegi suhtes.
Lapses võib tekkida segadus kiitus „hea/ tubli laps”- (hinnangu kaudu lapsele), kui ta taldriku tühjaks sööb või hea unega on. Kui võtame õiguse anda hinnangut „hea” kellegi kohta, siis järelikult võtame sellega õiguse öelda ka „paha” vastupidise eest. Seega mitte inimene, isik pole hea-halb, vaid ikka tegu või veel täpsemalt tehtu (või tegemata jätmine)või öeldu mõju meile. Näiteks sobiv on öelda „mul on hea meel, et sul on mänguasjad ära koristatud; mulle meeldib korras tuba, sinu abi rõõmustas mind jne. Samuti oma häiritust selle kaudu, kuidas see mõjub, näiteks: „mind pahandab, kui loobid asju” vms. Seega ei anna hinnangut isikule, vaid käitumisele ning kindlasti mõju kaudu (mina-keel).
Mis puutub eeskuju andmisse, siis laps kuuleb-näeb ja võtab üle ka selliseid teiste ütlemisi ja tegemisi, mida me ei tahaks. Loomulikult kuulete kodus seda, mida ta on kogenud lasteaias ning mängib läbi ja elab välja oma päevasündmusi ja elamusi.
Oluline on mõista, et ka laps võib olla häiritud, tunda pahameelt ning siis saame anda lapsele võimaluse oma negatiivseid tundeid väljendada ja aidata kaasa, et laps võtaks omaks teha seda meile soovitud viisil ning seeläbi kujundada ühtlasi vastastikku mõistev ja usalduslik suhe. Kui lapse jaoks on keegi „paha”, siis on sobiv reageerida aktiivse kuulamisega. Näiteks: sa siis arvad, et su sõber käitus pahasti või sulle ei meeldinud, et ta tegi …… jne. Ka tundeid saab õpetada varakult väljendama, näiteks „ Sind kurvastas see, et …….(teise käitumine)”.
Et toetada lapses selliseid käitumisi ja suhtumisi, mida ise õigeks peate, siis kindlasti on peamine anda elavat eeskuju oma sõnade ja tegudega nagu te seda ka teete. Palju raskem on muuta teiste käitumisi ja hoiakuid. Kuigi alati on võimalus jagada lasteaia kasvatajatega oma arusaamu ja ootusi.
Jätkuvat head tahet!


Postitus muudetud Mari-Liis Tikerperi poolt.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!