juba pikka aega olen endaga tülis.kõik ajab vihale ,kõik teeb närviliseks:teismeline ei õpi,veidi noorem on tohutu unustaja, mees ei tee kunagi nii,nagu minuarust õige.kõige suurem probleem ongi minus,kõik mis kaldub veidi kõrvale minu arusaamadest,tekitab minus tohutut viha,ahastust,ängi.selle tulemusena valan palju pisaradi,aga muuta ennast ei oska.saan aru ,et käitun valesti ja ebaõiglaselt,vahel lausa lapsikult,aga teisiti ei õnnestu kuidagi.minu ema oli väga võimukas ja autoritaarne,küllap on see ka mulle külge hakanud,aga ma olen ju täiskasvanud inimene,miks ma ei oska siis ise parem olla? olen lugenud tarku raamatuid,kaasaarvatud siin palju soovitatud "tark lapsevanem",aga kõik see tundub ainult teoorias toimivat.kas tõesti on sünnitusjärgne depressioon mind täiesti abituks teinud (viimane laps saab kohe aastaseks)? tunnen,et vajan abi,aga ei oska seda kuskilt küsida.võiksin palju oma elust kirjutada,aga rohkem sooviksin teada ,kas ja kuidas on võimalik ennast üle kolmekümneviiesena muuta? ei taha olla kuri ja tige ema oma lastele ja vastik naine mehele.
Mul oli pikka aega sama mure. Siis hakkasin tegelema hingamistööga ning psühhiaatri väljakirjutatud antidepressandid jäidki ostmata. Soovitan Sullegi! Nüüdseks on minustki saamas hingamistöö terapeut, seega kui huvi on, võin sind aidata.
Kallis, väga murelik! Saan aru, et olete endaga väga rahulolematu, et ei suuda käituda nii nagu mõttes õigeks peate. Kirjast lugesin välja, et teil on rohkem kui üks laps ( see aastane) ja abikaasa. Usun, et olete oma perenaise kohustustega tõsiselt ametis ja üsna hoolitsev ema/ abikaasa. See kõik nõuab aega ja energiat. Kas teil jääb aega iseenda jaoks? Kas saate teha midagi, mis on hingele? Neid tegevusi ja käimisi, mis meile rõõmu teevad, nimetatakse "tassi täitmiseks" ja need aitavad meil olla õnnelikumad oma igapäevaelus. Nüüd natuke tassidest. Kujutage ette, et teie ise ja abikaasa olete suured tassid ja lapsed on väikesed. Lapsed ei oska ise oma elu korraldada, seega vajavad nad teilt abi, et oma tassi täita. Teie saate neid aidata ainult siis, kui oma tass on täis ( siis on sealt võimalik kallata lapse tassi). Seega ei ole oma vajaduste eest hoolitsemine mitte isekas ego rõõmustamine vaid arukas tegevus, et olla hoolivam ja rahulikum ema. Kui teie tass on täis , siis on teie sallivuse ala (lugesite "Targast lapsevanemast") suurem ja te vihastate hoopis vähem. Ja isegi kui ärritute, siis on kergem ennast kontrollida. Ma arvan, et kõigepealt mõelge, mida tahaksite teha või kuhu minna (teater, kino, SPA, mehega õhtusöök restoranis) ja siis hakake otsima võimalusi, kuidas seda realiseerida. Kui võimalik jätta lapsed vanavanemate või lapsehoidja silma alla, siis võiks koos mehega midagi ette võtta. Toob värskust ja vaheldust suhtesse. Kui see pole võimalik, siis minge koos sõbrannaga või hoopis üksi, kui muud võimalust pole. Üksi võib ju minna massööri või kosmeetiku juurde jne. Ma usun, et leiate neid võimalusi kuhjaga, kuidas oma tassi täita. Lisaks eelnevale võiks iga päev leida 10-15 minutit enda jaoks. Siis tehke midagi kättesaadavat: jooge kohvi, kuulake muusikat, mediteerige, lugege luulet jne, peaasi, et meeldib ja rõõmustab südant. Kui tahate veel ennast harida, siis soovitan lugeda Stephen R. Covey raamatut "Väga efektiivse inimese 7 harjumust". Sealt saate ideid, kuidas muutuda. Küsite, et kas saab 35selt ennast muuta. Mina arvan, et õige muutumine saab sellest vanusest alates võimalikuks. Paljud inimesed muutuvad 40ne ümber. Selleks ajaks on nooruse tormakus asendunud küpsuse tarkusega ja oskusega oma egost üle olla. Usun, et suudate ennast muuta just selliseks, nagu tahate, kuid ärge püüdke olla ideaalne. Piisavalt hea - sellest on küllalt. Muidu tabab uus stress, et ei suuda olla ideaalne.
Ka võite kata nõu kuulda võtta ja tema abi kasutada. Igasugused hingamised, jooga ja muud tehnikad on samuti abiks. Kui aga ise ei saa probleemist jagu, siis külastage psühholoogi, kes aitab endaga (ja seeläbi teistega) paremini läbi saada. Jõudu tegutsemiseks ja usku endasse!
aitäh soovide ja soovituste eest.ma ei oskagi öelda,kas see tass on täis või pooltühi,aga usk endasse on küll kadunud tõesti.endaga tegelemiseks leian tegelikult piisavalt aega:käin kaks korda nädalas trennis,nädalavahetustel liigun ringi nii perega koos kui ka üksinda,füüsilist väsimust ma ka ei tunne,aga ikka ei ole hea olla.aegajalt hakkan lihtsalt ilma põhjuseta ennast haletsema ja siis on pisarad kohal.oma paha tuju valan laste peale välja.peaksin jah psühholoogi külastama,aga ei tea kedagi konkreetset usaldusväärset,olen sellist abi ka kunagi kasutanud,aga pettusin ja siin ma siis nüüd olen...
Juhtusin foorumist läbi "kõndima" ja silm jäi teie kirjavastuse peale.... Ilma põhjuseta ei haletseta. Põhjus on kindlasti olemas. Kui olete juba haletsuseni jõudnud, siis püüdke mõtteahelat mööda tagasi minna. Millised mõtted olid enne halva tunde tekkimist? Me oleme inimestena nii hästi kasvatatud, et suudame isegi ennast ära petta. Pole ilus mõelda, et tahaks midagi enamat, kui on. Ei tohi tahta rohkem armastust, tähelepanu ja kes teab mida veel. Küsige südamelt, et mida tahaksite, et ta oleks rahul, et oleksite täiesti õnnelik. Ärge kartke mõtteid, mis tulevad. See annab selgust, millega te sisimas rahul pole. Võib olla tahaks rohkem armastust tunda? Ehk on see jäänud igapäevatoimetuste varju? Ja kui sellist asja ei leia, siis tasuks ka arstile kurta. Minu kogemus ütleb, et ainevahetuse probleemid, eelkõige kilpnäärme ületalitlus, võivad ka selliseid nutuhooge tekitada.
