Mul on 2a 2k poeg. Oleme aeg-ajalt hädas suure jonniga, mis ei taha kuidagi vaibuda.
Eriti irooniline on see, et olen läbinud ka Gordoni Perekooli ning püüan niipalju kui oskan kasutada aktiivset kuulamist. Laps käib lasteaias esimest aastat ja mulle
paistab, et talle meeldib seal, hommikul joostakse rõõmuga rühma ja õhtul on vahel
probleem, et ei taha veel koju. Kahjuks on ta päris tihti haige olnud,
nohust läheb edasi kõrvapõletik. Nüüd on tal ka viirushaigus
(nohu-köha-palavik) ja ta on nii tubli oma haigustega hakkama saades, nii kui veidi paremaks läheb on kohe energiat täis. Täna siis, polnud tal üle mitme päeva palavikku, kuid
IGA asi, mis talle vähegi ei meeldinud, ajas ta pahaseks ning sealt edasi täitsa hüsteeriasse- viskab pikali maha ja taob pead vastu maad, ise kõvasti nuttes, vahepeal
sirutab käed üles ja nutab "opa-opa", kui püüan siis ta sülle võtta,
siis mõnikord tuleb, teinekord aga viskab sellepeale uuesti silda ja
jonn jätkub. Kui ütlen talle, et tule emme sülle, siis ta ei liiguta,
ootab, et ise võtaksin ta lõpuks ülesse maast. Sedasi nutmine polnud tal
esimene kord, ikka nädalas paar korda tehkse tralli, ise mõtlen, et tal
võib olla valus kuskilt või ma ei tea, mis mure. Kõne on tal üsna vaevaline, sõnu küll ütleb, kuid ennast väljendada ei suuda. Tegeleme praegu väga aktiivselt ka sõnade korraliku hääldamise õppimisega ja asi paraneb.
Minu peamine küsimus on, kas see on tõesti ealine iseärasus või võiksin kahtlustada siin midagi muud, peast käib vahel läbi, et peaks psühholoogi juurde minema, aga ma ei tea, kas sel on mõtet, kas võib olla, et närvisüsteemiga on midagi viga. Kuidas seda teada üldse saab, kui on mingi haigus hoopis lapsel? Kas peaksime minema mingitele spetsiaalsetele uuringutele või siiski psühholoogi juurde esialgu? See viimane suurem jonn, kestis ikka kogu päeva - vahepeal küll oli asi jälle korras,tegime koos lapsega jõulupäkapikke ja mängisime vahelduva eduga läbi suurte jonnihoogude. Endal on selle kõige juures väga raske rahulikuks jääda, mitme tunnine hüsteeritsemine mõjub kogu pereelule ikka väga laastavalt. Kui kõik on kirjas ja kodus jälle rõõm, siis tundub imelik, et ma sellise kirja üldse kirjutasin, aga tegelikult tuleb see mure meil ikka ja jälle ülesse ja võibolla Te oskate mulle mingisugust nõuannet anda, mida edasi teha või kuidas olukorraga toime tulla.
Suur aitäh viitsimast seda kirja lugeda!
Kaheaastaste laste arengus võib ette tulla üllatusi, mida vanemad ei oska millegagi seletada. Teie poeg on hiljuti läbi põdenud mitmed haigused. Kuigi haiguse märke otseselt enam ei ole, vajab täielik taastumine aega. Laps on väga tundlik mistahes kehast tulevate aistingute suhtes, mis tekitavad temas halva enesetunde. See võib mõjutada lapse käitumist ja üldist emotsionaalset seisundit.
Olete enda poolt teinud kõik, et pisipojal oleks hea.
Siin on vaja lihtsalt aega ja kannatust.
