Meie poeg on 11 kuune,esimene laps.Ma olen nii kurnatud ega tea kuidas ennast laadida.Meil mehega pole kummagil toetavaid vanemaid ega lähedasi sugulasi kes aitaks vahest.Mees on väga palju tööl,temale ei saa midagi ette heita ja ka meie vahelised suhted on korras..Aga tunnen end nii väsinuna,poja magab enamasti terve öö selles ei saa nuriseda.Aga päeval ta ei maga enam ja ta on ka hästi aktiivne laps,muudkui ronib ja uudistab ringi esimene pool päevast on kena,aga siis hakkab ta ära väsima ja tegema kogu aeg neid asju mida ei tohi ja minema sinna kuhu ei tohi ja magama ka ei taha jääda.Keelamine ei aita,ta saab sellest nagu joudu juurde,saan aru et ta on nii väike veel ja ei moista koike veel.
Aga mina ei tea kuidas jääda rahulikuks,lopuks ohtul olen ise ka juba nii väsinud ja närviline,et ei suuda rahustada last ega iseennast.Kardan,et voin talle haiget teha ju nii. Olen proovinud, et panen lapse voodisse ja lähen teise tuppa ,loen kümneni jne aga ma ei saa ju rahuneda kui poja kisab seal järjest kovemini.
Hiljem muidugi tunnen end süüdi, et temaga pahandasin nii et pisarad tulevad silma.Kardan ,et äkki selle närvitsemisega läheb asi veel hullemaks kui laps kasvab.Ma ju ei taha talle halb ema olla,veedan nii palju kui voimalik temaga koos,mängime,vaatame raamatuid,laulame aga siis pean vahel ka koduseid asju tegema ja siis läheme jälle tülli.Ja kui ma motlen, et ta on alles nii väike ja ma ei saa temaga hakkama,siis ma lausa kardan tulevikku. See ongi koige raskem ,et ühel hetkel ja vahest mitmeid päevi on koik nii korras ja laps on nii rahulik ja tubli, aga siis jälle lähen nii endast välja,et hirm tuleb peale.
Kahjuks pole ka selliseid sobrannasid kellel on lapsi, et vahest nou küsida siis tekibki vahel selline tunne, et enam ei joua ja hirm tuleviku ees.
Kallis, Mammu! Selleks, et olla hea ema, ei pea olema ideaalne. Aitab kui oled piisavalt hea ema, st., et laps mäletab sinust enamasti head, kui on suureks saanud. Ema ei ole ju ainult lapse jaoks olemas. Emal on omad vajadused ja neid tuleb rahuldada. Mul jääb kirjast mulje, et teil pole enda jaoks üldse aega. Piltlikult öeldes olete tühi, sest aku on jäänud laadimata. Nüüd kutsuge oma mees ka mõttetalgutele ja püüdke leida ideid, kuidas saaksite veidike hinge tõmmata. Mina ei tea teie võimalusi ja seepärast pakun huupi ideid. Minge koos perega kuhugi SPAsse või puhkekodusse ja olge seal kasvõi nädalavahetus; jätke laps isaga ja minge sõbrannadega kuhugi; leidke lapsehoidja ja minge koos mehega ööklubisse või restorani või teatrisse või.... Ärge hakake nüüd otsima põhjusi, miks midagi neist teha ei saa, vaid laske oma loovus vabaks ja püüdke leida võimalusi nende ideede realiseerimiseks. Alustuseks aga teadvustage endale, et laps ei ole ajutine asi vaid ta jääb kogu eluks. Normaalne on , et koos temaga saavad tehtud kõik vajalikud asjad, ka kodutööd. Laps on harjunud, et olete tema jaoks kogu aeg olemas, kuid nüüd tuleb teda suunata ka üksi mängimisele. Esialgu kutsub see kisa esile, kuid kui on huvitavad mänguasjad, siis mõne aja möödudes laps harjub, et ema temaga ei tegele. Hea oleks, kui laps teid näeks sel ajal, kui tema mängib oma asjadega ja teie teete oma majapidamistöid. Pahameele kisa on normaalne ja sellele võib reageerida umbes nii:"Ma saan aru, et sa oled vihane, et ei saa minu juurde või ...., et ei saa vee ja harjaga mängida, kuid nii on vaja." Kui laps mängib kasvõi mõne minuti omaette, siis tuleb teda kiita, et ta tunneks, et ema on sellise käitumise üle rõõmus. Veelkord tuletan meelde, et puhanud ema on hea ema, tal on kannatust ja mõistmist lapse kapriiside suhtes ja ta talub ka lapse jonnitujusid paremini. Seega mõelge oma vajaduste peale ja püüdke leida iga päev vähemalt 10 minutit enda jaoks, et teha midagi sellist, mis hingele hea on. Armastage ennast, siis jõuate armastada ka teile kalleid inimesi.
Tere, minul on 10 kuune ja mul sama mure.
Usun et asi on selles et olen nii noor (19). Vahest tekib lapse peale lausa viha et tema pärast ei saa ma hpommikul kaua magada, hommikuni klubitada, minna ja tulla siis kui tahan. Aga nüüd käib kogu trall ümber lapse, varem käis ikka enda ümber. Ma ei saa kurta t mul aega endale pole, mul mees aitab mind palju ja tegeleb vaat et rohkemgi lapsega.
Lihtsalt ahastus tekib just siis kui sõbrannad, tuttavad kutsuvad välja ja last ei saa kuskile panna ja peab nutt kurgus keelduma ja rõõmsat häält tegema et mul laps ja eelistan kodus olla- kuigi omal viha lapse vastu sellega aind kasvab.
Ja vihastan siis kui vaja välja minna kas või kõige lihtsamat toidu asja poodi ostma või on kiire on temal aeg hakata jonnima või midagi nõudma.
Vahel tunnen et nean seda päeva kui ta sündis ja vihkan teda elu lõpuni.
Ja tunnistan ausalt et olen teda korra löönud. Jumal tänatud et mitte kõvasti ja midagi hullu ei juhtunud aga mul on siia maani hinges et äkki oleks midagi juhtunud või oleks ta "lolliks" jäänud või see sarnast.
Olen ka nutnud hommikust õhtuni ja oma viha mehe peale välja valanud ja korrutanud et vihkan last.
Ma lihtsalt ei kannata ta nuttu ja seda "ahelates" olekut.
Vanasti elasin väga vabat elu, mitte miski ei sõltunud minust ja sain teha seda mida tahtsin. Aga nüüd on see muutus olnud nii suur et ma ei suuda ja ausalt ei tahagi ümber harjuda.
Olen isegi mõelnud kõik kuradile saata ja lapse mehele jätta ja välismaale minna. Kuid aind armastus mehe vastu hoiab mind veel kodus.
Käin psühholoogi visiitidel. Väga kergendav kui saad vabalt ära rääkida kõik. Kuna sellist asja ju avalikult rääkida ei saa et vihkan oma last.
Ja usun et tuleb ka kunagi minu aeg millal see emainstinkt välja lööb ja luban et pühendan kogu hingest lapsele.
Mina sain kahekümneselt emaks ja tunded, emotsioonid olid täpselt samad! Ma ei tea kas see lohutab, aga esimese lapsega ongi shokk kõige suurem ja on talumatu, et elu on täiesti muutunud ning ongi vangisoleku tunne. Eks mul oli samuti, arvasin et lähen hulluks. Aga näed ei läinud Praegu on mul neli last ja need asjad, mis kunagi mind meeletult endast välja viisid, ei pane praegu enam kulmugi kergitama. Mõnest asjast tuli küll paraku loobuda aga tegelikult põhiasi on ikka see, et koos ajaga tulevad kogemused kuidas oma elu lastega sobitada. Ja veel - kui juba esimese eluaasta üle oled elanud, läheb kõik kergemaks. Ära unusta, et kui oled saanud lapse, oled saanud endale sõbra kogu eluks!
See ei ole normaalne,et 11kuune laps ei maga päeval.Tal on unevajadus ka päeval ja sa pead lihtsalt selle hetke ära tabama kui ta hakkab uniseks jääma.Sa ju tunned oma last,mõni hakkab haigutama,mõni kõrva sügama.Enamus lapsi magab kärus.Lõuna ajal lapsega jalutama kui ilma vähegi lubab.Igal lapsel oma rituaal,kellele lutt,kellele pudel,kes jääb tissi otsa magama.Siis ei ole ka laps õhtuti viril ja sul on päeval ka enda jaoks rohkem aega.Ja rohkem hellust ja süllevõtmist,laps rahuneb kohe ema rinnal.
Minu laps on väga tore, vahel muutub küll liiga ülemeelikuks ja hakkab igale poole ronima ning kõike kiskuma, kuid temast on nii palju rõõmu. See et ta nii energiline on, väsitab tegelikult väga! Kui lisada sellele veel tunne, et oma asjade jaoks aega ei jää, tekib ka minul aegajalt masendus. Tunnen seetõttu süüd, et ei tegele temaga päevajooksul piisavalt ja vedelen liialt niisama voodis ja vahin telekat, tema üksi mängib. Muidugi küsin ma temalt sel ajal ka küsimusi, et tema mälu treenida ja uusi sõnu õpetada, kuid ikka ja jälle tekib minus süütunne, et ma ei anna endast 100% - ei ole hingega asja juures olen kuulnud ja ka ise vahetevahel tundnud et laps tunnetab seda väga hästi, kardan et ta pole õnnelik... Tegelikult on veel nii palju asju mille pärast end süüdi tunnen, see on nii nõme tunne aga ma lihtsalt ei jaksa kõiges hingega sees olla. Vahel vihastan ta peale, kui ta midagi kogemata ära lõhub või klotsiga vastu mu pead lööb, ennast vastu laua äärt ära lööb ning täiest kõrist lõugama pistab, siis karjun talle mingi kurja lause ja tõstan ta lihtsalt teise tuppa, mis asja tema jaoks omakorda veel hüsteerilisemaks teeb... see on minu viis närvesööva olukorraga toime tulla. Kui ta siis nuttes minu jalast kinni võtab, tunnen endal nii suurt süüd et... lihtsalt endal tuleb ka nutt peale.. minu pisike nunnu.
Tavaliselt, kui ta sööb korralikult ja magab ilusti, on meil ilusad suhted ja pidev rõõmutsemine. Oleme nagu semud Ja ma tahaksin öelda sellele minuga ühevanusele 19-aastasele emale, et pole võimalik vihata oma last, kas pole tõesti mitte mingitki hetke olnud, mil tunned ta vastu ääretut hellust ja armastust? Pole hetkekski tundnud, et varsti teda enam niimoodi süles magama kussutada ei saa? Mina naudin ja imetlen neid hetki, ning tänan elu säärase tunde eest. Mis siis et vahel olen tulivihane oma pisikese nunnu peale...
mina sünnitasin esimese lapse 18 aastaselt,ja olin samas olukorras,lapsel oli õhtu magama minekuga probleeme,küll kussutasin süles siis vankris, jonnis ja jonnis,vait ei jäänud käisin isegi arsti jutul ja kirjutas lapsele rahusteid,aga ma ütlen et need tegid ta veel ullemaks kui enne. aga andsin endast parima ja nüüd on mul kolm last ja aru enam küll ei saa et olid jonnakad. parimatega syky.
mammu
11-kuune laps peab tõepoolest vähemalt korra päevas magama, soovitavalt tegelikult isegi 2. Isegi kirjutad, et päeva teises pooles on ta viril ja jonnakas. seetõttu ongi, et ta on väsinud. keegi siin eespool küsis ka, et kas jalutamas käite. millal te käite? järsku aitaks kindal kellaajal jalutamine lapsele mingi rezhiimi tekitada. kui on aktiivne laps, siis abiks on ka võimlemine ja mängutoad, sellised asjad, mis aitavad last väsitada. mul on kodus kaksikud, kellega elu hakkas tasapisi normaliseeruma alates 8-ndast elukuust, mil hakkasime võmlemas käima ja sellega seose kujunes välja ka kindel päevarezhiim, mis on lapse jaoks väga oluline. kõik lapsed vajavad rezhiimi, see tekitab neis turvatunnet. võiksid kirjutada siia, kas elu on vahepeal paremaks läinud.
mul ka peaaegu 11 kuune laps. ka ei maga rohkem, kui ühe korra päevas ja siis ka pool tundi. on ka õhtu poole viril, kuid ma ei saa teda magama. ma olen teda kussutanud ja tissitanud- ta lihtsalt ei jää. nii, et mõned lapsed ei maga lihtsalt
Praegu on mul neli last ja need asjad, mis kunagi mind meeletult endast välja viisid, ei pane praegu enam kulmugi kergitama. Mõnest asjast tuli küll paraku loobuda aga tegelikult põhiasi on ikka see, et koos ajaga tulevad kogemused kuidas oma elu lastega sobitada. Ja veel - kui juba esimese eluaasta üle oled elanud, läheb kõik kergemaks. 
Ära unusta, et kui oled saanud lapse, oled saanud endale sõbra kogu eluks!
olen kuulnud ja ka ise vahetevahel tundnud et laps tunnetab seda väga hästi, kardan et ta pole õnnelik... Tegelikult on veel nii palju asju mille pärast end süüdi tunnen, see on nii nõme tunne aga ma lihtsalt ei jaksa kõiges hingega sees olla. Vahel vihastan ta peale, kui ta midagi kogemata ära lõhub või klotsiga vastu mu pead lööb, ennast vastu laua äärt ära lööb ning täiest kõrist lõugama pistab, siis karjun talle mingi kurja lause ja tõstan ta lihtsalt teise tuppa, mis asja tema jaoks omakorda veel hüsteerilisemaks teeb... see on minu viis närvesööva olukorraga toime tulla. Kui ta siis nuttes minu jalast kinni võtab, tunnen endal nii suurt süüd et... lihtsalt endal tuleb ka nutt peale.. minu pisike nunnu. 
Ja ma tahaksin öelda sellele minuga ühevanusele 19-aastasele emale, et pole võimalik vihata oma last, kas pole tõesti mitte mingitki hetke olnud, mil tunned ta vastu ääretut hellust ja armastust? Pole hetkekski tundnud, et varsti teda enam niimoodi süles magama kussutada ei saa? Mina naudin ja imetlen neid hetki, ning tänan elu säärase tunde eest. Mis siis et vahel olen tulivihane oma pisikese nunnu peale...