Laps hakkas u 5-kuuselt pöialt imema. Teeb seda isukalt siiani, saab varsti 2-seks. Situatsioonid, mil pöial suhu lipsab, on järgmised:
emme süles olles, magama minnes, telekast Tupse vaadates jne ka haiget saades. Talle meeldib minu sülle pugeda ja siis, pöial suus, istuda. Lihtsalt niisama mõnuleda. Olen proovinud mõru küünelakki, see ei aidanud. Pahandada ma lapsega selle pärast ei luba, üritan tähelepanu mujale juhtida. On see üldse vajalik või peaks laskma tal seda imeda nii palju, kui ta tahab? Kas peaksin iga hinna eest üritama sellelt tähelepanu ära juhtida?
Käitumine oleneb sellest, kui suur probleem see Teie jaoks on.
Kui leiate, et see on mingil määral aktsepteeritav, siis laske lapsel jätkata, kui see muutub suuremaks probleemiks, juhtida tähelepanu kõrvale.
Kui olete kahevahel, püüdke võõrutamist alustada rahulikemas olukordades. Näiteks las esialgu jääda pöidlaimemine siis, kui laps haiget saab ja uinub. Rahulikus ja probleemidevabas olukordades aga tähelepanu kõrvale juhtida.
Minu meelest on ka õige, et pahandamine asja ei paranda.
Jutt sai pigem teoreetiline, sest pole ise vastava probleemiga kokku puutunud. Tean, et võõrutatakse küünelaki, pöidla määrimisega (sinep jms) ja kinniplaasterdamisega, kuid arvan, et neid nippe on soovitatud niikuinii.
Kui saate probleemist jagu, andke kindlasti teada - ehk aitate mõnd sama probleemiga emmet.
Minul oli tütrega sama asi,hakkas imema umbes samas vanuses,kuna lutti ta ei võtnud. Ja lõpetas alles nüüd, kuigi sai juulis 4-seks.Viimane aasta imes ta ainult enne magama jäämist või kui oli unine.Kartsin pöidla küüne deformeerumist,aga õnneks on kõik praegu OK.Vahepeal oli küll veidi lapergune.Ega need nipid aita.Õhtuti kui laps juba magas,tõmbasin ise tal pöidla suust.
meil ka sama mure, lutti laps ei võtnud ja umbes sellest ajast, kui rinnast võõrutasin, hakkas pöialt imema. küll anult siis, kui uni peale tuleb st magama minnes ja kui öösel ärkab, siis käib ka hirmus lutsutamine. vanust on 1,8 a. keelamine ei aita. mõru küünelakki ei soovitanud apteeker, sinepit ja muid asju pole veel proovinud, aga mure on suur, sest lapsel on eest hambad juba viltu kasvanud
Ka minu noorem laps imeb pöialt, ta on praegu 8 kuune. Olen selle teema kohta palju infot kogunud....ja ausalt öelda olen ma röömus, et mu lapsel lutti pole ja on pöial
Üritan siis vöimalikult neutraalselt siin kirja panna plussid ja miinused, ilma kedagi riivamata, sest ma leian, et kritiseerimine ei aita küll ühtegi ema.
Juba ema köhus imevad lapsed hea meelega pöialt ning ka vastsündinu leiab üles oma käed ning hakkab automaatselt näppu lutsima, see rahustab teda sel raskel, meie maailmaga kohanemise ajal. Mida aeg edasi, seda huvitavamaks muutub maailm ning enam ei ole ka köik nii hirmuäratav ja vööras ja ka lutsimine hakkab tasapisi vähenema. Vanemaks saades laps tavaliselt imeb näppu vahetult enne magama minekut...vöi lutsib ka oma tekiserva. Normaalse arengu puhul löpeb näpu imemine iseenesest nii 2-3 aasta vanuses.
Kui laps ka vanemas eas ikka veel usinalt pöialt imeb, siis tuleb probleemi otsida mujalt, pöidlaimemine on vaid selle väljund ja samas ka stressimaandamine. Seda vägisi keelates ja üritades "vöörutada", saab laps endale hoopis veel suurema emotsionaalse trauma ning löpuks imeb näppu ikka edasi ( paraleel küünte närimisega...ka siin on psühholoogilised tagamaad).
Muidugi tean ma ka omast käest millised on pöidlaimeja lapse ema mured ja hirmud, kuid, olen öppinud lähiskondalste kriitilistele märkustele rahulikult reageerima. Ja ma leian, et ette muretseda pole lihtsalt mitte mingit mötet a la, oi aga mis siis saab, kui ta ka kooliealisena ikka veel pöalt imeb. Eks elame ja näeme. Loodan, et mul önnestub oma last niimoodi kasvatada, et ta oma rööme ja muresid julgeb mulle välja näidata ning ei pea lohutust otsima pöidlast.
Ja löpetuseks köige suurem pöidlaimemise vastane argument....kahjulikkus hammaste asendile. Olen ise väga tuttav teooriatega pöidlaimemise möjust hammaskonna asendile, kuna olen hariduselt hambaarst Kuid on ka olemas uuringud, et pöidlaimemine ei möjuta hammaste asendit, pigem tuleb vaadata, millised hambaasendimuutused esinevad vanematel pölvkondadel ja siit paraleele tömmata (pärilikkus). Tean isiklikult ka paari inimest, kes on olnud väga usinad pöidlaimejad kuni 6 asataseks saamiseni ja hambad reas nagu pärlid!
Ka siin ütlen ma, elame näeme, vaatan nüüd oma lapse peal, kuidas teooriad toimivad. Ühte vöin aga väita küll, et pöidlaimemine väheneb töesti päev päevalt. Mida rohkem tal tegutsemiseks käsi vaja seda vähem eksib näpp suhu.
Minu soovitus oleks mitte nii väga pöidlaimemise üle muretseda, tegelikult on see tunduvalt loomulikum, kui luti imemine ja ma olen kindel, et enamus lapsi ei vötaks lutti, kui neile see valik jätta ja mitte iga piikastuse peale lutt suhu lükata. Nii öpib väike inimene juba päris pisikeset peast, et emotsioone ei tohi näidata ning harjub lutiga. Köige löpuks muutub see talle asendamatuks abimeheks, mis aga ka kahjuks vägivaldselt teatud vanuses talt ära vöetakse.
Näppu ei saa keegi talle vägisi suhu toppida ja sellega sönumit anda, et "ole vait" , laps doseerib seda täpselt niipalju, kui tal seda parasjagu vaja läheb ning kasvades öpib ta oma emotsioone teistmoodi kontrollima nii, et pöial ununeb. Ja samas ei ole tal tekkinud kontrollmustrit luti näol, midagi, milleta on raske elada.
Kogu informatsioon pärineb peamiselt ungari lastearsti Emmi Pikleri elutööst, kes on kirjutanud väga palju raamatuid väikelaste arengu kohta. Saadaval internetist tellides inglise keelsetena. Samuti toetavad samu teooriaid: Jesper Juul (taanlane), Magda Gerber (ungari-päritolu ameeriklanna), Aletha J. Solter (laste nutu spetsialist, tema raamatute lugemist pean lausa kohustuslikuks!!!), Thomas Gordon...jne. Ka nende kirjutatud raamatud on netis saadaval (vt. Amazon)
Kui kellegil tekkis asja kohta suurem huvi, siis vastan meeleldi, kui mulle meilida
Sattusin siin foorumis uidates selle teema peale ja kurdan ka oma muret. Meil on tütar, kes hakkas beebina pöialt lutsima ja teeb seda edukalt siiamaani. Ta on juba 13 !!! Oleme igasugu trikke proovinud, ka pahandanud ja rahulikult rääkinud - tulemuseks see, et teiste ees ja koolis ei lutsi, kodus omaette küll. Ja uinudes läheb tihtipeale pöial suhu nii, et ise ei teagi. Stress? Läheduse ja tähelepanu puudus? Tegemist on elava ja rahutu tüdrukuga. Õppimisega probleeme pole, pea võtab hästi, on võimeline tegema korraga mitut asja. Sõpru-tuttavaid kogub käigult. Pisut tuulepea kipub olema küll. Aga mulle tundub, et enesehinnang on mingil põhjusel madal ja ta ei ole endas kindel. Pubekaiga on muidugi raske praegu ja vaja on võidelda terve maailma vastu, kuid nõutuks teeb see näpu lutsimine küll. 10-a käisime ortodondi juures, kes leidis, et sõrme imemine on hambumust kahjustanud ja määras ravi - mingit silikoonist vidinat oli vaja paar tundi päevas ja ööd läbi suus hoida, et hambad reastuksid õige kalde all. Tüdrukul aga ei tulnud asjast midagi välja, sest tung pöialt imeda oli nii tugev. Kuigi rääkisime temaga pikalt ja leppisime kokku, et proovime ikka hambad ilusaks saada ja lisaks oli see hea võimalus pöidla imemisest vabaneda. Ta endal oli täiesti huvi olemas, kuid õhtuti voodisse pugedes ununes see kõik ja ükski veenmine ei aidanud. Nagu väike narkomaan pöial suus. Proovisin unejutu lugemist ja rääkisime muidu ilmaasjust - ei midagi. Ja nüüd ongi ravi unarusse jäänud. Kas on kellelgi head nõu soovitada või peaksime tõsiselt psühholoogi poole pöörduma?
Muidugi võib arutleda probleemi psühholoogiliste põhjuste üle. Kuid algpõhjuse tuvastamine ei aita käesoleva probleemi ületamisel väga palju kaasa. Seega oluline oleks suunata oma tähelepanu ja jõud tagajärjega tegelemiseks.
Ma arvan, et pole mõtet otsida hulgaliselt erinevaid meetodeid probleemi ületamiseks, vaid rakendada olemasolevaid järjekindlamalt. Igasugune meetod, mida teile soovitatakse on visa tulemusi andma. Harjumus on tugev ja selle murdmine nõuab tugevat motivatsiooni ja katkematut järjekindlust. Õhtune aeg kui laps on väsinud, kontroll väheneb käitumise üle on väga raske aeg harjumuse muutumiseks. Siinkohal on oluline motivatsiooni tugevus. Võiksite ärgitada piigat mõtlema millistes situatsioonides võib selline käitumine talle kaasa tuua piinlikust/ebamugavust ja ka teisalt milline kasu võib sellest käitumisest olla. Pange käitumise plussid ja miinused kirja. Õhtuti võib seda nimekirja üle vaadata ja täiendada. See peaks aitama hoida eesmärki silme ees ja andma muutuste tegemiseks vajaliku motivatsiooni. Rõhutama peaks ka kindlasti seda, et on suur edenemise märk, et tüdruk suudab oma käitumist sotsiaalsetes situatsioonides kontrollida. Tunnustage last ja suhtuge sellesse kui edasiminekusse jäänud on veel ületada koera saba. Harjumuste muutmine on väga raske - laps vajab siin teie poolt järjekindluse toetamist.
Omadest kogemustest võin lisada,et pöidla imemine rikub hambumust ja ka lõualuu asendit. Imesin näppu kuni 20. eluaastani. Võin öelda,et tegemist on nagu narkootikumiga ja just magama minemisel aitas see uinuda. Mu ema rääkis mulle,et kui tulevad mängu poisid, et siis vahele jääda nii on ikka eriline häbi. Ma suutsin olla tollal vanemana ka ilma pöidla imemata ja kui olin üksi siis nautisin omamoodi unne suikumist. Ma pole aastaid pöialt imenud, varsti siis 10 aastat aga võin öelda,et mul vedas. Ülemine hammaste rida jäi õnneks sirgeks, alumised aga on korralikult puseriti,eriti lõikehambad. Lõualuuga on selline jama,et aastaid olen harjutanud end hoidma alumist lõualuud eespool ehk alumisi lõikehambaid ülemiste lõikehammaste all. See on olnud hull treening. Kui mu hambaarst parandas mu hamba ja palus peale plommi lihvimist jäljendit siis tedagi pani imestama see,et mu lõualuu on õiges asendis omajagu tagapool. Kui ma lükkan tagumised hambad kohakuti (ülemised ja alumised), siis huuled alla lükates pole mu alumist hammaste rida üldse näha. Paistab vaid igemetest veerand ja pöidla kujuga avaus on täitsa olemas. Kui keegi tuleb rääkima nüüd midagi geenidest ja sellest,et mu perekonnas on selline lõualuu või hambumus siis andke andeks see on loll jutt. Sellise jutu omanik võib teha oma lapse peal katseid kui tahab aga pärast süüdistagu enda lollust.
Ka mind üritati pöidla imemisest võõrutada ja päeval ma ju ei imenudki näppu aga öösel kui mu ema oli tubli ja võõrutas siis vanaema tegi karuteene ja saboteeris püüdlusi. Miks saboteeriti kuna oli alla kahe aastane ja vanad inimesed ei kannata lapse nuttu ja jauramist kuulata. Aitäh vanaemale! Oleksin ju võinud klambrid panna aga näpuimemist jätkates oleks võinud olla veel hullemad tagajärjed. Asi on psühholoogiline. Kui võõrutada siis selles eas, mil lastel luttgi ära võõrutatakse! Pigem natuke kisa kui selline tulemus...
Tervist!
Minul on teine poiss 4aastane ja imeb ka pöialt siiani. Kui vahepeal tundus, et sellest oleme täielikult lahti saanud, et öösiti ka ei imenud enam, siis nüüd, peale kolmanda lapse sündi hakkas see imemine nagu rohkem esile kerkima ja nüüd imeb ka niisama.
Kas mu oletused on õiged, kui arvan, et see suurem-tihedam imemine on lohutuse j turvatunde otsimine pöidlast, kuna ta ei tunne, et emme-issi piisavalt temale tähelepanu ei pööra ? Kuigi tähelepanu saavad vanemad poisid (4 ja 6) võrdselt.
