Loen muidugi igasuguseid beebiteemalisi foorumeid, muidu jutte lisaks, ja olen ka ise seda meelt, et väikest beebit ei saa ära hellitada. Laps alles 5 kuune. Samas on minu mees täiesti veendunud, et olen juba lapse nö ära rikkunud, et ta ei ole nõus enam üksi olema. Aga miks peakski ta üksi olema? Päeval oleme kahekesi lapsega kodus, mängib rahulikult põrandal oma asjadega, keerab ja harjutab roomamist. Samal ajal saan mina teha omi asju, nõusid pesta või süüa teha, koristada vms. Teine hetk jälle mängin temaga koos ja rõõmus meel mõlemal. Õhtul kui mees kodus ja poiss häält teeb põrandal ning kui mina tema juurde lähen- et mis viga ja võtan sülle, siis mees mossitab, et laps ei võigi maas olla, et ma olen ta ära hellitanud, kuna laps pole nõus üksi mängima. Aga ta ju on mul rahulikult ja loomulikult leian lahenduse lapse nutule, ega ta ju niisama kisa tee, on siis ära väsinud kõhui olemast vms.
Kas see siis ongi ära hellitamine?
Kindlasti ei ole see hellitamine.
Probleeme võiks hakata otsima siis, kui laps üldse pole nõus omaette olema, kuid alla pooleaastase puhul liigitataks ka selline laps lihtsalt suurema lähedusvajadusega lapseks.
Nii väike laps tõesti teeb häält ainult vajadusel - seda meelt on enamus arengupsühholooge. Kusjuures ka hellusevajadus on vajadus nagu tühi kõht, must mähe jms.
Seega soovitan teha ikka nii nagu emasüda ütleb. Veidi karm on arvata, et nii pisike kiusust või igavusest vanemate elu segada tahab...
Ei tahaks sellise mehe kohta halvasti öelda,aga kohe vägisi kisub seda tegema,et ta on rumal ja tundetu oma pisipoja suhtes.See on kõige ilusam aeg,kui laps on juba selles eas,et ümbritsevat märgata aga ei saa veel ise igale poole ja väsib ju ära kogu aeg kas selili või kõhuli olles.ta tahab ju ka näha ja samuti tunda ema-isa lähedust.Kui tal omal juba jalad all,siis leiab ise tegevust ega kipugi sülle ja kui vahel ka siis kipub,siis seegi ju väga normaalne ja armas ja lapsele (vanemalegi) vajalik.
Kindlasti ei saa nii väikse lapse puhul rääkida liigsest hellitamisest Ja arvan ka, et ega meeski pole ära hellitatud. Kahjuks ei selgu Teie kirjast, kas tegu esimese lapsega. Kui jah, siis laps on teie peres olnud ju kõigest 5 kuud, mis ei ole sugugi nii pikk aeg. Mõnel isal võib lapsega harjumine päris pikka aega võtta ja seda ei maksa pahaks panna. Eriti kui pole varasemaid teadmisi lapse arengust ja kokkupuuteid beebidega.
Teie kirja lugedes tundub mulle, et mees võib ennast tunda hoopis ebakindlana või siis eemale jäetuna. Kas oli ehk mees enne lapse sündi tähelepanu keskmes? Oli teil veidi rohkem aega temaga rääkimiseks ja niisama kahekesi koos olemiseks? Kui tegu on esimese lapsega, siis ilmselt küll. Kuid nüüd on lisaks abikaasa ja partneri rollile lisandunud ka lapsevanemaks olemise roll. Mehel võib olla ehk raske sellega harjuda, et Teil on nüüd tema jaoks vähem aega.
Abi võiks olla mehega rääkimisest ja kuulamisest. Esimese hooga ei maksagi talle hakata rääkima arengupsühholoogiast või uurimustest vaid meest lihtsalt ära kuulata. Alustuseks võiks püüda mehe tundeid tagasi peegeldada. Eks Te ise aimate, mis tema südames tegelikult toimub ja mis selle mossitamise taga on. Näiteks võib öelda, et "Mulle tundub, et sa tunned ennast kõrvalejäetuna", "Sa tahad ka hellust ja tähelepanu". Ärge kardke, et Te mehe tundeid ehk aimata ei oska. Kui Te ka valesti aimate, siis saab mees omalt poolt lisada, mida ta tunneb. Kui teda aga ikka huvitab, kas laps on ära hellitatud, siis alles pakkuge kirjandust lugeda ja selgitage kuidas on. Enne seda aga proovige ikkagi meest kuulata ja tema tegelikes tunnetes selgust saada. Võib olla ta ise ei aimagi, miks laps talle nii mõjub. Teie "peegeldused" aitavad ehk selgemaks saada ja seeläbi ennast paremini tunda. Muidugi võib ka veidi sagedamini mehele öelda, et ta on kallis ja oluline
Ja arvan ka, et ega meeski pole ära hellitatud. Kahjuks ei selgu Teie kirjast, kas tegu esimese lapsega. Kui jah, siis laps on teie peres olnud ju kõigest 5 kuud, mis ei ole sugugi nii pikk aeg. Mõnel isal võib lapsega harjumine päris pikka aega võtta ja seda ei maksa pahaks panna. Eriti kui pole varasemaid teadmisi lapse arengust ja kokkupuuteid beebidega.