Sain 5 päeva tagasi teada, et mehel on armuke mitu kuud. Pakkisin mehe asjad paar päeva tagasi, ta kolis armukese juurde.
Lapsed veel asjast ei tea, lapsed 5. ja 7.aastased. Kuna mees on firma omanik, siis on ta olnud koguaeg väga hõivatud nii, et praegu ei saa lapsed vist aru, et isa on ära kolinud.
Plaanime asjast rääkida neile, kuid kuidas oleks kõige õigem seda teha. Uuest naisest vist ei tohi rääkida.
Mehega kokkulepe, et tema viib nad hommikul kooli ja lasteaeda.
Ehk oskab keegi anda nõu ja jagada oma kogemusi, kuidas ja mida lastele rääkida.
hea on kui on kuhu edasi elama jääda.minul näiteks on nii et sain ka teada et mehel on armuke aga ära minna ka ei ole kuhugi.meil on 3 last kõige väiksem 1.6 a.elame praegu mehe lapsepõlvekodus aga siia ise nagu ka jääda ei taha.suurematele lastele tegin asja selgeks nii nagu on .lapsed oleks nõus minuga tulema aga kuhu ja millest elama hakkaks.sulle ei oska soovitada midagi kui tuleks lastele rääkida.lapsed on mõnikord mõistvamad kui me arvata oskame
Korter vast saab jah homme minu nimele, vähemalt on notari aeg homme. Mees maksab laenu edasi.
Kuid asja teeb emotsonaalselt raskeks see, et paari nädala jooksul on sündimas kolmas laps.
Kes pikemalt ja täpsemalt tahab minu lugu lugeda, siis kirjutasin foorumis-suhted elukaaslasega oma loo pikemalt, autor segaduses lõpurase.
mul on tõesti kahju sinust.aga sa ole tugev laste pärast ja sööma pead sa ikka.kui tahad muret kellegiga jagada kes on samas seisus siis kirjuta e-mailile koe at hot dot ee
No ja lihtsalt räägid. Proovi seda teha võimalikult ilma emotsioonideta, mis on kindlasti sinu olukorras päris raske. Ära halvusta, ära õigusta. Parim variant on kui teete seda mehega koos! Lastel tekivad kindlasti küsimused ja siis las isa vastab, see on küll tema kohus! Kõige tähtsam, et lapsed teaksid et mis iganes toimub, teie armastate neid ikka. Aga jah, rääkimata jätta ei saa nii või teisiti, sest elumuutus tuleb ju nagunii. Mina eelistaks päris ausust ja räägiks ikka uuest naisest ka aga leebelt. Kuid selle otsuse teed ise, tunned ju neid ise kõige paremini.
Teavitamine on kahtlemata oluline, mitte lasta ajal mööduda nii, et olukord lastele ise ette juhtub vms.
Väga oluline on, et suudaksite omavahel enne lastele teavitamist üksikasjad omavahel kokkuleppida ja selgeks rääkida. Lastele info jagamine ei tohi muutuda omavaheliseks arveteklaarimiseks, kus laste juureolekul teineteist ebamugavustega ja teravate küsimustega ülekallata. Ühe vanema patuseks tegemine ei leevenda olukorda. See võiks olla kui vanemate ühine otsus ja lõplik - see on kahtlemata ka vanematele raske koht, kuid lastele on oluline, et ei oleks nn kauplemise ruumi ja illusoorseid (l)ootusi. Öelda lastele, et mitte keegi ei jäta neid maha, vaid et elukorraldus muutub. Lastele jääb alles nende ema ja isa. Vanemate enda otsuse rõhutamise juures tuleb tähelepanu pöörata sellele, et pole ja ei tekiks mingit seost laste enda käitumise ja vanemate lahkumineku otsuse vahel.
Tuleks läbi mõelda võimalikke küsimusi, mida sellise info jagamine võib lastes tekitada. Seda ennekõike edasise elukorralduse osas, sest lastele on väga oluline just nimelt see informatsioon - mis ja kuidas saab edasi? Edasise elukorralduse osas on oluline lastele luua tulevikuvisioon ja turvatunne (mis saab koolivaheaegadel, jõulud, suvi jne). Lapsi ei peaks üle kuhjama informatsiooniga, mis võib olla arvestades nende vanust ja emotsionaalset seisundit liiast siinkohal võiks järgida printsiipi, et peale lahkumineku teate edastamist vastata nendele küsimustele, mis lastel tekivad. Kui küsimusi ei teki siis väljendada nii verbaalselt kui mitteverbaalselt laste suhtes hoolivust ja armastust. Tuleb olla küll valmis, et küsimused tekivad see võib toimuda tund või päev pärast teate saamist, siis tuleb neile ka vastuseid anda ja seejuures jääda ausaks. Ei tasu aga ajast ette joosta ja anda lastele vastuseid enne küsimuste tekkimist; laps ei pruugi olla suuteline neid siis veel vastu võtma ja see osutub lisakoormaks.
