Mure selline, et 2,5a on hakanud väga intensiivselt oma poksijaoskusi kasutama teiste peal. Jõud on tal ka päris suur ning õele on ta juba paar sinikat tekitanud. Ma olen püüdnud seletada küll, et teine saab haiget jne. Eile õhtul hoidis poissi mu sõbranna, kellel 3-aastane tüdruk. Sõbranna ütles, et ta oli minu poisiga kohe päris hädas, tüdruk kardab teda. Mulle endalegi on paar korda päris valusalt klotsiga visanud. "Ei tohi!" See ei toimi absoluutselt. Mida teha?
Kui sõnad ei aita, siis aitab väike laks (loomulikult mitte kõvasti!). Ma arvan, et laps lihtsalt ei saa aru ja kui ta kogeb seda, et see on ebameeldiv kui keegi sind lööb, siis õpib ära küll. Ma ei ole füüsilise karistuse pooldaja, kuid kuskil läheb piir. Sinikad on juba päris tõsised.
Mul ka sarnane probleem, ainult et 2a ja 9k hammustab. Ja oi-oi KUI valusalt! Ei ole samuti aidanud ükski jutt ega minu pisarad. Proovisin nurka panekut ka katsetada aga ta lihtsalt ei püsi seal.
See on loomulik periood lapse arengus. Ka minu oma oli 2-3 aasta vahel väike põrguline. Kasutasin minagi nii sõnadega selgitamist, kui ka vitsahirmu, nurkapanekut, kuid aeg oli see, mis kõige paremini aitas. Poiss kasvas lihtsalt sellest välja. Eks ta raske ole jah ja kindlasti peab sekkuma, kui ta oma kellegagi poksib. Tuleb olla järjekindel ja kannatlik!
Sellises olukorras, kus laps laseb hambad või rusikad käiku , on minu arust ka laks õigustatud. Laps peab ikka aru saama, et selline käitumine ei ole aktsepteeritav. Pikad kõnelused nii väiksele lapsele ei mõju!
Minu oma kasvas sellest välja. Kestis umbes kuus kuud. Ma arvan, et oluline on ikkagi ka lapsele selgitada, miks tema käitumine ei ole õige. Vaatamata sellele, et võib-olla iga kord see rääkimine ei mõju, siis kulub see talle pikapeale pähe ja ta saab aru, et rusikatega probleemide lahendamine ei ole õige. Kui ise minna füüsiliselt karisatama, siis ta õpibki ära,e t füüsiline karistus/löömine jne on täiesti normaalne käitumine. Kui ma ütlen, et ära löö ja ise löön last, siis laps saab ju vastakat informatsiooni.
Kogemustele tuginedes tundub , et 2-3 eluaastani on nii mõnigi laps füüsiliselt agressiivne. Mõni lööb, mõni hammustab. Asi selles, et laps ei oska oma tunnetega teisiti toime tulla. Sellist käitumist ei peaks heaks kiitma. Sageli ajab lapse löömine vanemaid naerma ( seda niikaua, kui laps ei jõua haiget teha) ja seega nad annavad lapsele teada, et see on vahva. Kui nüüd rääkida antud juhtumist, siis tuleb lapsele öelda, et selline tegu ei meeldi teile. Just nimelt tegu ja mitte laps ise!! Oluline on siin vahet teha. Tavaliselt lapsed löövad, kui nad on vihased ja vihased on nad siis, kui ei saa soovitut. Lapsele võib öelda, et ma saan aru, et sa oled vihane, sellepärast, et ...(põhjus teie oma sõnadega), kuid lüüa ei tohi. Võib tunduda, et laps on liiga väike tunnetest aru saamiseks ( seda ta ka on), kuid seos tema halva enesetunde ja sõna "viha" vahel tekib ja see annab talle hiljem võimaluse oma tundeid ära tunda ja ka nendega toime tulla. Lisaks sellele, et Te väljendate sõnadega oma suhtumist löömisse, võib seda kinnitada teoga. Suunata laps kindla käega endast eemale või teise tuppa ja öelda veelkord, et löömine teile ei meeldi ja sellepärast saadate ta endast eemale. Hea on ka rõhutada oma tundeid, kui Teid löödi. Öelda, et mulle ei meeldi, et sa lööd, sest mul on valus. Kõige olulisem on siin anda teada, et kõik tunded on lubatud ( ka viha), kuid tunnete väljendamiseks löömine ei sobi. Praegu tundub mõttetu tegevusena rääkida lapsele asju, millest ta aru ei saa, kuid sellega teete panuse tulevikku. Lisalugemiseks sobib D. Golemani "Emotsionaalne intelligentsus".
