Laps saab kohe 4-aastaseks. Käib lasteaias ja trennis (võimlemas) 2 korda nädalas. Lasteaias on tubli ja aktiivne, probleeme pole. Aga ükski päev ei möödu kodus jonnita. Jonn algab mingit pisiasjast ja kestab umbes pool tundi. Laps karjub, lööb mind ja isa. Lihtsalt ei oska käituda. Olen proovinud heaga, rääkinud temaga - ei mõju. Olen karistanud - käega õrna laksu pepu peale andnud - ei mõju. Püüan selgitada, et kui sina paha laps oled, siis emme-issi ei saa ka sulle head vanemad olla. Rääkinud, et kui sa jonnid, siis jäävad meelelahtused ära. Kas nii tohib last ähvardada? Kuidas käituda jonniva lapsega? Ma enam ei oska. Samas, kui laps jonnib, ajab ta meil ka issiga tuju ära ning me hakkame omavahel sõnelema (see pole ju ka lapsele hea). Kui last pepu peale olen löönud, tunnen jälle süümepiinu. Kuidagi lootusetu tunne tekib...kuidas ometi last hästi kasvatada?! Kas lapsele tohib järele anda või peab endale kindlaks jääma?
Küllap pole lapsevanemat, kes poleks lapse jonniga hädas olnud. Jonn kuulub lapse arengu juurde ja on märgiks lapse minateadvuse arengust ja vajadusest oma piiride eest seista. Enamasti avaldub jonn just lähedastega ja seda rohkem, mida suuremad on nende ootused lapsele. Jonni ja sellega toimetulekuviise uurinud inimesed on leidnud, et karistamine ja halvustamine ei vähenda, vaid pigem suurendavad vastuseisu. Vanematel tuleks meels pidada, et jonniv laps pole mitte paha laps, vaid hädasolev laps. Olemasoleval hektel puuduvad tal lihtsalt paremad väljendusvahendid. Seepärast peaks jonniva lapse vanemad igal juhul säilitama rahu ja tasakaalu ning püüdma aru saada, millised lapse vajadused mingil hetkel jonni taha jäävad ja millest laps sel moel märku püüab anda.Seda arusaamist võiks ka oma sõnadega väljendada, nt."Ma näen, et sa oled millegipärast pahane." Või: "Sa solvusid, et..." või "Tundub, et sa oled väsinud," ikka vastavalt sellele, mida lapses parasjagu tajute.
Kindlasti ei või last panna vastutama oma käitumise eest (Kui sina paha laps oled, siis ei saa emme-issi sulle head vanemad olla). Igasugune sildistamine kahjustab lapse enesehinnangut ega aita mingil moel ühtki probleemolukorda lahendada. Ja vanemate käitumine lähtugu ikka nende väärtushinnangutest ja kasvatuspõhimõtetest, mitte lihtsalt tunnetest. Gordoni perekool on hea võimalus oma käitumisrepertuaari laiendamiseks.
Mõned küsimused mõtisklemiseks.
Kas peale koju jõudmist hakkate kohe kodus askeldama, süüa tegema jms.? Püüdke paaril nädalal võtta koju jõudes kõigepealt aega lapsega tegelemiseks.Tundke huvi tema päeva vastu, kuulake teda, mängige temaga, kui ta soovi avaldab. Tehke seda isaga kordamööda või koos. Andke lapsele selgeid mina-sõnumeid, kui kaua teil temaga olemiseks aega on ja millal te koduste toimetuste juurde asute. Pange tähele, kuidas nendel õhtutel jonniga on.
Millal viimati mehega kahekesi olemiseks aega võtsite?
Kui leiate omavahel sõnelemiseks ajendi lapse jonnist, võib olla, et teil on kuhjunud rahulolematust, mida te jätate muul ajal teineteisele väljendamata. Rahulolematus sünnib aga rahuldamata vajadustest. On üsna tavaline, et väikeste laste vanemate aeg kulub töölkäimisele ja lapsekasvatamisele ning teineteise jaoks ei võeta enam piisavalt aega. Hea vanem saab olla aga ainult siis, kui hoolitseda ka oma vajaduste eest, sest vaid see taastab oma energia. Püüdke korraldada oma elu nii, et leida keegi lapse juurde ja minna kahekesi koos välja. Ning püüdke võtta aega ka selleks, et rääkida omavahel rääkimist ootavaid jutte. Hoolitsege, et see ei muutuks vastastikuseks süüdistamiseks, vaid räägiksite vajadustest, soovidest,plaanidest. Ja kuulake teineteist.
Lapsed on väga tundlikud. Tihtipeale tajuvad nad vanematevahelist pinget juba siis, kui vanemad pole veel midagi häirivat märganud. Alateadlikult tõmbavad nad siis tähelepanu endale ning jonnimine on üks kindel võimalus selleks.
Mis puutub jonniva lapsega käitumisse, siis kuulake laps kõigepealt ära ja püüdke temast aru saada:mida ta vajab, mida ta tahab teiele öelda. Väljendage temast arusaamist oma sõnadega. Kui te saate lapsele võimaldada, mida laps soovib, tehke seda. Kui ei, keelduge rahulikult, kuid selgelt ning põhjendage seda. Seejärel andke ruumi lapse pettumusele,pahameelele, kurbusele jm. tekkivatele tunnetele, st. laske neil tulla ning peegeldage neid: "Ma näen, et see teeb sind kurvaks," "Sa oled pettunud, et...", "Sa oled pahane, et..." Seejärel selgitage, mida ja millal võib saada. (Nt. tahab laps minna teiega veel õhtul õue mängima, teie aga olete selleks liiga väsinud ja ka aega pole. Peale äraütlevat mina-sõnumit ja lapse tunnete peegeldamist võite pakkuda välja omapoolse ettepaneku, millal ja mida võiksite koos teha.)
Laste vajaduste arvestamine ei ole ohtlik, vaid mõistlik. Ohtlik on, kui keeldute mõtlematult ja siis jonnimise peale loobute varemöeldust. Nt. ütlete, et ei luba last enam õue,kuid jonnimise peale ütlete, et mingu siis pealegi.
Ning meeldetuletuseks: pole põhjust end süüdi tunda. Jonniiga kuulub kasvamise ja enesekssaamise juurde. Mida paremini laps oma ja teiste piire arvestama õpib, seda paremini ta hiljem teistega suheldes hakkama saab ja enda eest seista oskab.
Kannatlikkust, meelerahu ja järjekindlust! Ning armastust eelkõige!
Kasulikku infot ja näpunäiteid võite leida ka raamatutest:
Th. Gordon "Tark lapsevanem"
C. Whitham "Võida jonnilahing ja muud sõnasõjad"
G.Teusen "Jonniiga"
E. Hayes "Jonn"
