mul on selline mure, et mu 3 aastane poeg kardab igasuguseid mürinaid ja isegi vihma. paneb käed kõrvade peale. olen püüdnud rääkidda-küsida, kuid ei oska teda aidata. äkki keegi oskab soovitada kuidas neist hirmudest lahti saada?
Enda lastel sellist probleemi pole aga ise olin lapsena samasugune. Kartsin kohutavalt erinevaid mürinaid, eriti lennukeid. Minul läks ise üle. Päevapealt. Ehk läheb ka teil nii.
samm-sammult. läbi mängude. päevasel valgel ajal. muutub ca aasta jooksul. häbistada mitte mingil juhul ei tohi! tohib: kiita iga väiksegi sammukese puhul "kartmatuse" poole
Mängude stsenaariumid ja muud korrektsioonipedagoogilist: http://www.portal-slovo.ru/rus/pedagogics/212/
Kel on tõlkija käepärast võtta, lugege koos..
Küllap mäletavad paljud oma lapsepõlvest erinevaid hirme. Ja ka praegu kardame asju, mis teistele tunduvad arusaamatud. Hirmud on sügaval meie sees ja nendega pole sageli ratsionaalselt midagi peale hakata, sest me ei tea, miks me kardame. Sageli saab inimene aru, et hiir ei tee midagi ja ometi, nähes seda väikest looma, ronib kuhugi kõrgele ja karjub appi. Pärast häbeneb ennast, kuid järgmisel korral kordub kõik. Kuidas lapsega käituda, kui ta kardab. Suhtuge rahulikult ja püüdke last aktiivselt kuulata. Ennekõike peegeldage talle tagasi tema tundeid. Sulle vist ei meeldi see vihmakrabin, et sa kõrvad kinni katad; või siis, sulle tundub see vihmakrabin vist väga vastik (või hirmus?), et sa kõrvad niimoodi kinni katad? Nii annate lapsele mõista, et saate temast aru ja ei pane sellist käitumist pahaks. Küsimusele, et mida sa seal kardad?, ei oska laps vastata. Samuti ei aita see, kui ütlete, et ära karda, näed keegi teine ei karda vms. Kui kasutate tunnete peegeldamist, siis võite teada saada, mis lapsele hirmus tundub. See võib olla tõeliselt arusaamatu, kuid ka siin tuleb jätkata kuulamist ja peegeldamist. Näiteks vastab laps, et vihmakrabin on nii kõva, et kõrvades on valus. Siis peegeldate jälle nt kuidagi nii:"Ma saan aru, et sul on nii tundlikud kõrvad, et sellist krabinat on valus kuulata." Muidugi võib vastus olla hoopis ootamatu ja hirmu põhjus selline, mille peale mina kohe kuidagi ei tule. Nt kartis üks laps, et kui kraanist hooga vett lasta, siis võib niipalju vett tulla, et tuba saab täis ja võib ära uppuda. Kui olete last kuulanud, siis võib hirm lihtsalt kaduda ja kogu probleem lakkab. Kui siiski jääb hirmu, võib proovida harjutamist, st proovida vihma kuulata kui käed on veidi kõrvade pealt nihutatud ja kui selle häälega on harjutud, siis jälle rohkem käed eemale. Küll ei tohi seda jõuga teha, ega sundida last kurjaga käsi kõrvadelt võtma. Võib tekitada mängulise olukorra ja ise käsi samuti kõrvadelt võtta ja tagasi panna. Oleme ju küllalt lapsena seda teinud, et hüüdnud ooooo ja samal ajal käsi ruttu kõrvadele pannud ja siis ära võtnud. tekib huvitav kajamoodi efekt. Varuge kannatust ja olge kuulaja, kuni laps on saanud oma tunded välja öelda ja teile saab hirmu põhjus selge(ma)ks.
