tere.mul on 2,6 aastane poeg.9kuuselt oli tal neeruvaagnapõletik,nüüd probleeme enam pole olnud.ikkagi käime iga suvi tallinnas uuringutel.kõikidel toimingutel hoidsin last kõvasti kinni,et ta ei liigutaks.peale uuringuid ei lase ta enam riideid vahetada ja pesta,ütleb,et ära tee valus on.ta kardab paljas olla.kuidas aidata lapsel sellest üle saada?olen talle pikalt seletanud miks seal haiglas käisime ja kõik arstid ei tee haiget,et emme ei tee haiget.nädal peale uuringuid küsis isegi enne poodi minekut,kas poetädid ei tee haiget.
Teie kirjast loen välja, et julgustate last igal moel ning selgitate ikka ja jälle lahti, mis toimub ja miks arstide juures veidi haiget saab. Olete väga õigel teel, kuid see ei näi aitavat ning olukord teeb murelikuks.
Probleem tundub olema suur ja olete proovinud lapsega korduvalt rääkida, kuid tundub, et laps ikka kardab. Soovitan pöörduda lastepsühholoogi juurde. Nii teie kui lapse läbielamised on olnud suured ja usun, et abi oleks spetsialistist, kes aitab teema põhjalikumalt läbi töötada.
Pakun välja Tuuli Vellamaa Moreno keskuses, kontakt on tuuli dot vellama at morenokeskus dot ee
Ehk saate abi.
Päikest Teie perele!
-kõikidel toimingutel hoidsin last kõvasti kinni,et ta ei liigutaks-
Kas Sa ise olid ise ärevil, hirmul? Sinu kartmine kandus lapsele üle. Olen selle läbi kogenud, kui olen ise ärev, siis laps läheb ka närviliseks. Kui ise olen rahulik, siis laps jääb ka rahulikuks, protestides ainult korraks (näiteks vereproovi võtmisel)
