Tütar 6 aastane ja käib viimases lasteaia rühmas, päevakorras eelkool, kuna laps loeb ja arvutab, siis arvasin, et poleks nagu vaja, aga kasvatajatega suheldes koorus välja hoopis muu. Laps hakkab ebaõnnestumise korral nutma ja väidab, et ei oska ja ei saa kunagi hakkama. Kodus olen samuti täheldanud, et kui miski läheb viltu, siis kohe pisarad lahti. Püüan küll pidevalt kiita ja rääkida et selleks kool ja lasteaed ongi et õppida. Kas kellegil on kogemusi kuidas last aidata. Kahju temast.
Toredalt nimetas lastele malet õpetav Tatjana Fomina lõppseise: võit, viik ja mittevõit. ta ei kasutanud sõna Kaotus
kaotustega toimetulekut tuleb õppida, see on osa emotsionaalsest haridusest. paljud täiskasvanudki ei oska seda ! ja käituvad seetõttu, khm-khm, palju hullemalt kui lihtsalt pisarad..
püüa äratada empaatiat võitnu vastu: küsi, mis sa arvad, mida praegu Peeter (Liisa, Kai) tunneb? Ma arvan ka, et tal on väga hea meel. Kui sa järgmine kord võidad, on Peetril sinu pärast ka hea meel, sest nii tore on võita.
Kui väheneb kadedus, suureneb enesekindlus. oskus rõõmustada igal juhul - kas enda pärast või teise pärast - peletab negatiivsed emotsioonid kaugemale.
Tekitage juurdee situatsioone ja ülesandeid, millega tütar hakkama saab. Paluge seda ja toda ja öelge: Ma teadsin et sa saad hakkama! Ma olen sinu üle uhke! Tõsiselt! Ja õhtul räägime sellest vanaemale ka!
ega siis õppimine ainut koolis ja lasteaias käi
leidke tütrele selline huviala, milles ta saab saavutada enamat kui tema sõbrad, lapsele on tähtis olla milleski parim. ta saab sellest toetust oma väärikusele.
Enesehinnangu tõstmine on pikk protsess, kiitke aga edasi.
püüdke ise vältida võistlusmomente kus tütar jääb juba ette teades kaotajaks.
Olen väga nõus Nataliega - kaotus on tõesti kogemus, mille talumist tuleb õppida.
Usun, et samast murest kurtes võid kohata erinevaid arvamusi - nt, et laps tajub vanemate poolt liiga kõrgeid ootuseid ja kardab kaotamist; et laps on liigselt ära hellitatud ja ei talu, et ka teised saavad kiitust jmt. Eks igas mõttes või vahel iva olla, kuid olen veendunud, et nii lihtsalt põhjus-tagajärg seostega asjad lapse hinges ei käi.
Olin suvel laagris, kus olid koos lapsed tuttavatest perekondadest, kõik väga toredad ja toetavad pered. Ühel päeval korraldasime ühisel soovil spordivõidtlused. Kogu kambast talus kaotust ainult üks poiss. Ja kaotuseks loeti see, kui ei saadud esimest kohta. Ju see võitmise-kaotamise värk siis tõesti on keeruline.
Öeldakse, et lapsel on arenguks vaja ka negatiivseid emotsioone. Eriti hea on, kui tema kõrval on siis toetav täiskasvanu, kes aitab neid tundeid mõista. Hea on lapsele tema valu ja kurvastust peegeldada:"Sa oled väga õnnetu...", "Mulle tundub, et sa oleksid väga tahtnud ise võita..." jne. Hea on, kui laps saab ise oma kaotuse sõnadesse panna. Võimalik et teda kurvastab asja juures hoopis mingi kolmas asi, mille peale me ei oskaks tullagi.
Kui ta on saanud oma mure ära rääkida ja leina ära leinata, on tõesti tore temaga arutada, et asjal on alati kaks poolt, et selleks et keegi saaks võita, peab olema ka kaotaja. Ja et kõiges ei saa ega pea alati parim olema. Seda võib arutada ka siis, kui lapsel lihtsalt hea tuju ja on aega omavahel maailma asju rääkida.
Kokkuvõttes - mure on mure ja mure vajab kuulamist. Kui mure on väga suur, vajab rohkem kuulamist ja lein võtab kauem aega. Kuid iga kuulamisele kulutatud hetk on võit Sinu lapsele.
