Minu 3,5-ne tüdruk ei räägi mulle oma muredest.
Tean, et tal oli lasteaias kasvatajaga väike arusaamatus (kuulsin teiste käest) ja proovisin teda usutleda ja sellest rääkima õhutada, et teada saada, mis juhtus ja kuidas ta end tunneb.
Aga tema ütles, et ei taha sellest rääkida ja kui ma ütlesin, et emale võib kõigest rääkida, et ema siis aitab, ütles ta et selles asjas mina aidata ei saa. Ise oli selline kurb ja oli näha, et see asi läks talle hinge.
Nüüd on mul mure, et kui teinekord midagi tõsist juhtub (seekord ei olnudki tegelikult midagi hullu), ta ei tulegi mulle rääkima.
Ja mõnikord kui ta halba unenägu näeb, ei taha ta ka rääkida, millest see oli.
Miks ta ei taha rääkida? Ja kuidas teda mõjutada või julgustada rääkima?
Tere,
põhjuseid, miks lapsed ei soovi oma raskuseid jagada võib olla palju (nt hirm saada hukkamõistu osaliseks, oskamatus ennast väljendada jne.jne).
Väga suurt rolli probleemijagamise juures mängib kuulaja pool. Vältima peaks tungivaid küsimusi, lahenduste pakkumisi, lohutamist, rohkem peatuda lapse tunnetel ja räägitu ümbersõnastamisel. Teisisõnu aktiivse kuulamise tehnikad aitavad probleemi omajal ennast avada. Püüdke jagada toetust ja anda mõista nii verbaalselt kui mitteverbaalselt, et kui ta tahab rääkida, siis olete teie alati olemas. Hoiduge peale käimisest kui ta ei ole valmis rääkima või ei soovi sellest ka hiljem üldse rääkida siis ärge sundige. Väikesed lapsed elavad tihti oma negatiivseid emotsioone välja läbi mängude ja joonistuste. Võite jälgida lapse joonistusi ja juhtida selle abil vestlust.
Thomas Gordoni Tark lapsevanem raamatus on kirjeldatud suurepäraste näidete kaasabil ka suhtlemistõkkeid, mida vanemad tihti pahaaimamatult kasutavad sooviga aidata last, kuid paraku selliste reaktsioonide/vastuste mõju on hoopis vastupidine.
Ka teie poolt kirjutatus on väga selgelt välja toodav lapse vastus teie abi pakkumisele selles asjas ema aidata ei saa. Lastel on omad probleemid ja neil peab olema ka võimalus neid ise lahendada. Selleks vajavad nad tuge, seda et nad saaks kellelegi oma raskustest rääkida, kuid mitte lahendusi, lohutust jms. Vanemana on end mõnikord ääretult raske tagasi hoida lahenduste pakkumise osas, sest tahaks ju lapsele parimat seda et probleem saaks kiire lahenduse ja laps poleks õnnetu. Kuid lapsele parim on see, kui ta saab ise probleemile lahenduse leida ja seda rääkides vanemaga kes jagab toetust ja mõistmist.
Probleemid ei ole midagi sellist, mida peaks kartma ja vältima. Probleemid paraku on meie elu lahutamatu osa ja mida parema ettevalmistuse me lastele lapsepõlves anname probleemidega toimetulekuks seda efektiivsemalt nad suudavad ka täiskasvanueas erinevaid konflikt- ja probleemsituatsioone lahendada.
Jõudu teile aktiivse kuulamise tehnikate omandamisel.
Angela Jakobson
