Sain Perekoolist soovituse oma murest siia kirjutada. Mul on selline probleem, et olen hakanud vihkama oma puudega last. Tegelikult pole teda kunagi eriti armastanud, aga nüüd olen nii kaugel, et olen valmis ta ükskõik kellele ära andma. Tal on kerge vaimne puue, ta on üliaktiivne, karjub, jookseb, hüppab, taob, peksab, huvi millegi vastu üle 5 minuti üles ei näita. Käib erilasteaias ja peaks minema varsti kooli. Ja mina tahan teda panna internaati, sest minu ja tema õe närvid on juba otsakorral ja ma enam ei suuda. Mul on plaanis minna ka psühholoogi juurde, üksi ja lapsega, aga ega ma sellessse kõigesse eriti ei usu. Tundeid see kindlasti mul lapse vastu ei tekita. Olen laste kasvatamisel üksi ja mitte kõige paremas materiaalses olukorras. Lapsel oli peale sündi terviseprobleem ja oli hapnikupuudus (ajuturse). Olen käinud temaga erinevatel uuringutel ja mitte keegi midagi konkreetset pole öelnud. Et kas on üldse võimalik, et see laps kunagi järgi areneb ja normaalseks inimeseks saab. Ma ei taha ega kavatse leppida sellega, et laps pole terve. Ma ei taha ega kavatse selle lapse nimel loobuda oma elust, tervisest ja millest iganes! Ma tahan ajas tagasi minna ja teha nii, et see laps poleks mitte kunagi sündinud! Ma lihtsalt vihkan teda! Ja ma kardan, et ükskord ma vihastan niimoodi, et ma oma tegevusele enam aru ei anna...
Kõigepealt pean tunnistama, et sellise mure tunnistamine nii endale kui ka siinsele auditooriumile on erakordne saavutus. Ei ole lihtne tunnistada endale või veelgi vähem teistele nii selgesõnaliselt tundeid, mis (ka siinset tagasisidet vaadates) on suure hulga inimeste jaoks täiesti moraalitu, lubamatu, jõhker jne jne.
Puudega lapse kasvatamine on midagi sellist, mida kahjuks või õnneks ei oska keegi täiel määral mõista peale puudega lapse kasvataja. Usun, et paljud, kes kujutleksid piisavalt hästi end sellisesse olukorda, peaksid mingil ajahetkel tunnistama ehk endale neid samu tundeid, mida praegu suur hulk inimesi siin lubamatuks peab.
On mõistetav, et tundeid ei saa sundida. Ometigi oleks mõistlik vaadata ka nende tunnete taha. Mis siis täpsemalt on see, mis tekitab minus sellise tunde. Kas tõesti see, et kellegi mõõdupuu järgi on laps pisut teistsugune? Kui lugeda selle lapse käitumise kirjeldust, siis nii võiks kirjeldada mingil ajahetkel ilmselt kõiki lapsi. Usun, et ka sellel lapsel on nn. paremaid päevi. Kõigil lastel on omad nö vimkad. Küsimus on suuresti selles, kuis meie, vanemad nendega toime tuleme. Meie võimuses on luua lapsele elukeskkond, tema ümbrus ja kui see ehk tundubki aegajalt ilmvõimatu, siis me saame oma tegevuse-tegevusetusega teha väga olulisi muutusi lapse arengus. Tean kindlalt väita, et laps, kes oma arenguliste erivajadustega jääb ilma oma kodust nii otseses kui kaudses mõttes, jääb seeläbi suuresti ilma ka võimalusest kasvada kunagi selliseks inimeseks, nagu meie, keda me enda arvates, küllaltki normaalseks peame. Suuresti määrame me oma suhtumisega kui vanem otsustab, et tema laps on kas vähevõimekas või ka vastupidi väga võimekas, siis näemegi seda.
Kindlasti vajab iga laps tähelepanu, hoolt. Ja kindlasti ei ole nemad süüdi, kui keegi ei taha neile seda pakkuda. Ei ole nad ka süüdi ega pea kannatama veelgi enam seepärast, et nad on miski haiguse läbi põdenud. Samuti kui täiskasvanu nt meie oma ema või isa, on peale haigust ehk kergemini väsinud vmt. Nad on ikka ju meie vanemad.
Lapsest loobumine tundub sõnadesse pandult küllaltki karm ehk tõesti. Ometigi. See võib ollagi õige lahendus. Eriti kui ei jagu mitte mingisugust hoolt, tähelepanu, lapsega seonduv on pöördumatult vastumeelne. Samas oleks sellisel otsusel oma hind. Seda nii lapse jaoks kui ka ema jaoks. Mis iganes selle lapsega ka edasi ei juhtuks, ei tee miski teda olematuks ja ei ole meil kellelgi võimu keerata aega tagasi. Mingid valikud on elus tehtud, mingid seisavad ees. Küllaltki mõistlik tundub hetkel pidada tõesti ehk psühholoogiga aru, et millised valikud ja miks on tehtud, millised valikud on ees ja mida need valikud endaga kaasa toovad. Igal valikul on tagajärg. Ja kui me tunneme, et varasemalt ongi valikud osalt ehk kesiselt välja kukkunud, siis on õige aeg üle vaadata järgmised ja põhjalikult et mitte teha midagi, mida iseendale on hiljem raske kui mitte võimatu andestada.
See on juba esimene samm paremuse poole et tunnistate ja saate aru mis tegelikult on.Ma tean mida tähendab üksi ja kitsikuses kasvatada lapsi,see teeb olukorra veel keerulisemaks,õnneks on nüüd enda elu korras.Oleks hea kui saaksite mõne hooldaja või abilise kõrvale,siis jääks ehk aega endale ja veidi vabadust ka, üksi on isegi normaalseid lapsi raske kasvatada, mis siis veel erivajadustega lastest rääkida,riik võiks siin abistava käe ulatada, miks peab ema oma murega üksi jääma?Arvan et esialgu aitaks üks hea puhkus kui võimalik.Soovin edu ja otsige abi ärge jääge üksi,minge sotsiaaltöötaja juurde kasvõi.
Soovitan otsida alternatiivseid võimalusi.
Kui oled tuttav viilma teoorjaga siis viiendas raamatus on puuetest pikalt juttu.
Mõtle miks see laps just sulle tuli-ju sul on temalt midagi õppida,ehk peegeldab ta sinu varjatud poolt,seda poolt mida sa välja ei näita.
Kui käitud lapsega ärritunult mida tema peab siis tegema,sina oled ainuke kes tal on kellele ta saab loota,kellelt tuge otsida ja kui sina seda talle ka ei paku siis ta muutubgi hüperaktiivseks ja hakkab sinu peal trampima,et näidatagi et näe olengi halb-tegelikult ta ju ei ole-see on vaid tema stressis pool,aga tal on ka hea pool olemas-leia see ülesse.
Huvitav oleks teada kui vana on laps ja mis puue tal on?Tundub nagu sa süüdistaksid teda millegis-Kindlasti on sul ebamäärased tunded tema isa vastu,ehk olid juba raseduse ajal,laps tundis seda,sünnituse ajal ei pidanud enam vastu ja sai kahjustada.Nüüd loodab ta vaid sinule-tal ei ole kedagi teist.
Jah,ma arvan,et kindlasti ei tohi kohe ema hukka mõista kui pole nii raske katsumusega ise silmitsi seisnud. Olen ise pidanud üksi päris pikka aega kasvatama nelja poissi (sest mees oli lihtsalt kaugel ja kaua tööl). Vahel oli nii raske, et ei teadnud enam kuidas hakkama saada. Lõpptulemus oligi see, et palusin tal selline töö lõpetada mis kodust kaugele viis. Muutsime oma elu täiesti - issi otsis uue töö ning mina tegin südame kõvaks ja kolisin lastega meie ilusast maakodust linna kus asus mehe töökoht. Nüüd oleme me linnainimesed, kellel on maal suvekodu, kus lastel hea möllata . Ja mis kõige tähtsam-pere on koos ja minul rohkem võimalusi ka enda tassi täita (maal olin ihuüksi). Ka sinu jaoks on see koorem ÜKSI liiga raske kanda. Juba ainuüksi ühest tervest lapsest tubli inimese kasvatamine on raske töö, mis siis veel puudega lapsest rääkida. Kuna sul ei ole meest kõrval, kes aitaks kui juhe kokku jookseb, siis kindlasti otsi abi mujalt. Isegi kui tundub, et see ju niikuinii ei aita, siis proovi ikka. Hädas olles tundubki et kõik väljapääsuteed on umbe jooksnud. Kuula seda mida su süda ütleb ja käitugi selle järgi. Kui tunned ,et ka peale abi otsimist ei suuda sa olla oma lapsele selline ema nagu ta vajab, siis on võib-olla tõesti parem hakkata mõtlema muude variantide peale. Kuid ma kogu südamest loodan et sa leiad endas jõudu ja abi ka väljastpoolt, et sa ei peaks nii kurba otsust langetama.
Lugesin ema kirja ja arvan teadvat , mida ta tunneb. Olen oma tütrega sünnist saadik jooksnud erinevaid psühhiaatreid ja psühholooge. Imikuna ei maganud öösel ega päeval jne. Ka on ta korduvalt viibinud psühhoneuroloogiahaiglas uuringutel. Diagnoosi pole aga pandud (kahtlustati Aspergeri sündroomi küll,mistõttu määrati talle puue): Ta on lihtsalt nii teistmoodi,ettearvamatu,kohati väga agressiivne, ta nagu ei sobituks ühiskonda...
Nüüd on ta 23 aastane ja elab eraldi,kuid eluga hakkama eriti ei saa. Üritab küll tööl käia,kui tal nn.stabiilsem periood,aga sissetulekud väga kaootilised ja ma tunnen,et ma ei talu enam tema probleeme,märatsemisi. Ma tahan,et teda poleks olemas !!! Ma ei taha temaga enam suhelda,ma vihkan teda - kõik halb seostub mul temaga. Mul on tunne,et mu valulävi on ületatud ja ma ei talu enam tema telefonikõnesid ja seda kohtavat süütunnet,tema süüditusi,et ma teda ei armasta...
Ma saan ise ka endaga ja väiksema lapsega vaevu hakkama ja kui kuulen tema järjekordest probleemist,siis see on mulle liig! See aeg temaga on liiga pikk olnud,soovin,et "keegi vabastaks mind temast!"
Mul on tunne,et upun,kui ta mulle "kaela sajab",olen ise vaevalt veepinnal...
Jah, see ongi väga keeruline ja raske olukord, millega kaasneb palju tundeid, ja just see, et tunnetesegus on vastandlikke tundeid, teeb nende talumise rängaks. Selles olukorras inimene võib tunda end lõksupüütuna, võib tunda, et enam ei jaksa, enam ei talu, et taluvuspiir on käes. Seda te kirjeldategi.
Rasked olukorrad kuuluvad elu juurde, ent kui kannatuste tee lõpp siiski paistab, või on vähemalt lootus, et see kord ikkagi lõpeb, siis on inimesel lihtsam raske aeg üle elada. Ent kui inimesele hakkab tunduma, et see kannatus ei lõpegi, et see aina kestab ja kestab, siis võib tekkida tunne, et olukord on täiesti väljapääsmatu, ja see, justkui puurilooma tunne vallandab pimeda viha, raevu, vihkamise, soovi teha midagi absoluutselt hullu – kui see olukord vaid lõpeks.
Jah, on n-ö elu seadus, et meie lapsed kasvavad suureks, lahkuvad meie juurest, alustavad iseseisvat elu, võtavad ise vastutuse oma elu ja otsuste eest ning suureks sirgunud lastel on omakorda võimalus ja kohustus kasvatada omi lapsi sama õrnuse, hoole ja armastusega, nagu kord kasvatati neid. Täiskasvanud laste vanemate ees on aga uued eluülesanded.
Nende perede elu, kus kasvavad lapsed, kes mingil põhjusel (vaimne või füüsiline eripära või puue) iseseisvalt oma eluga toime ei tule, näebki välja hoopis teistsugune. Olen kohtunud paljude puudega laste vanematega ja kohtunud nende inimeste paljude sarnaste tunnetega, millest räägite teie oma kirjas. Mulle meenub üks ema, kellele sündis kurt laps. Ta kirjeldas mulle olukorda, kus ta seisis, imik süles, 5.korruse akna all, ja tal oli tõsine kavatsus oma laps aknast alla visata – meeleheide, pettumus, valu, hirm, toimetulematus… väga palju tundeid – ilmselt ka seesama mure ja väljapääsmatuse tunde sisse uppumise tunne, mida kirjeldate teie.
Ta siiski ei visanud oma last aknast alla. Ta püüdis leppida, otsis abi, otsis tuge ja ka sai seda. Imet ei juhtunud – see laps ei saanud kuuljaks. Last koolitada oli keeruline, kuid nad närisid end sellest läbi. Nüüd on sel lapsel mees ja kaks last, kõik nad on kurdid. See ema on nüüd nende laste vanaema, ta õppis ära viipekeele, et oleks võimalik suhelda oma laste, lapselaste ja nende sõpradega.
Millist abi ja tuge saaksite leida teie? Kas saaksite tõmmata selgemaid piire enda ja lapse vahele? Ilmselt – kui ta elab eraldi – siis on mingid asjad, millega ta tuleb toime. Kindlasti on asju, millega ta toime ei tule. Nende puhul peaks mõtlema, kes veel peale teie saab teie suurt last, kes on omadega hädas, aidata. Üksi te muidugi ei jõua. Milline on teie tugivõrgustik? Seda ju vajate ka teie, mitte vaid teie suurem laps. Kas olete pöördunud kohaliku sotsiaalosakonna poole? Kas on veel keegi peale teie, kes temaga võiks suhelda ja teda toetada? Kas on asju, mida talle lihtsalt saaks õpetada, et toimetulemisvõime oleks suurem?
On olemas ka nn noortekülad, mille kogukonda ka teie laps ilmselt sobiks elama. Ma ei tea, kas olete uurinud: nt on Maarja küla, ja Pahkla keskus. Riiklikke kohti on vähe, aga seda kõike saate uurida oma elukohajärgselt sotsiaalnõunikult. Kui saaksite mingigi toe kõrvale, oleks kindlasti kergem, aga seda tuge ei tule teile ilmselt keegi pakkuma, peate selle lihtsalt välja nõudma.
Kindlasti on vaja piirid paika seada, see hõlbustab kõigi elu, pinget on vähem ning ka teie suur abi vajav laps saab rahuneda. (Kui tal on Aspergeri sündroom, vajab ta just väga kindlat struktuuri enda ümber kõiges).
Suures piires peaks olema paigas, mida teete teie oma lapse heaks, kui palju ja mida; mida saab teha sotsiaalosakond, kuidas saavad aidata sõbrad, naabrid, vanavanemad… Palun ärge jätke end üksi ja hoolitsege selle eest, et teie ümber tekiks toetav võrgustik - inimesed, kes teid mõistavad ja toetavad. Üksinda on liiga raske selle kõigega toime tulla. Kui see kõik vähegi lahenema hakkab, saate ehk jälle tunda armastust oma lapse vastu.
. Ja mis kõige tähtsam-pere on koos ja minul rohkem võimalusi ka enda tassi täita (maal olin ihuüksi). Ka sinu jaoks on see koorem ÜKSI liiga raske kanda. Juba ainuüksi ühest tervest lapsest tubli inimese kasvatamine on raske töö, mis siis veel puudega lapsest rääkida. Kuna sul ei ole meest kõrval, kes aitaks kui juhe kokku jookseb, siis kindlasti otsi abi mujalt. Isegi kui tundub, et see ju niikuinii ei aita, siis proovi ikka. Hädas olles tundubki et kõik väljapääsuteed on umbe jooksnud. Kuula seda mida su süda ütleb ja käitugi selle järgi. Kui tunned ,et ka peale abi otsimist ei suuda sa olla oma lapsele selline ema nagu ta vajab, siis on võib-olla tõesti parem hakkata mõtlema muude variantide peale. Kuid ma kogu südamest loodan et sa leiad endas jõudu ja abi ka väljastpoolt, et sa ei peaks nii kurba otsust langetama.