Olen tagant järele aru saanud, et "saatusliku" vea tegin juba üsna alguses. Kui mu tütar sündis, püüdsin teiste öid veidi säästa ja niipea kui beebi häält tegi võtsin ta enda kõrvale ja nii me kaisus uinusime taas. Kuna olin sunnitud juba pooleaastase lapse kõrvalt tööle minema, siis oli see justkui lapselt vabanduse palumine, andes talle võimaluse vähemalt ööselgi olla emme kõrval.
Tasapisi püüdsin ikka tütart meie voodist võõrutada. Esimene etapp oli võrevoodi. See oli meie voodi kõrval ja suurt kurbust, et tema peab seal magama, leevendasin käest kinni hoimisega.
Kui võrevoodi asendus tavalise lastevoodiga oli peamine rituaal selline, et esimese sügava une magas laps oma voodis. Siis (tavaliselt ~1 ajal öösel) kahmati oma padi ja kaisuloom ning koliti meie voodisse.
Aasta aega tagasi sai tütar oma toa, mis asub meie toa kõrval. Esimestest paanikatest saime kenasti üle, kuid öine "kolimine" toimub endiselt. See on temas nii kinni, et kord kui tema voodi oli vaja loovutada külalistele, võtsin ta kohe enda juurde. Ja öösel tõusis laps üles ja hakkas oma voodi poole minema ja sattus paanikasse, et emmet seal polnud.
Tasapisi oleme jõudnud selleni, et kui laps tuleb öösel meie tuppa, võtan temalt käest ja kahekesi läheme ta tuppa tagasi ning panen ta uuesti magama. Protseduuri tuleb mõni öö teha kaks-kolm korda. Kindlasti peab seda tegema emme, sest "issi ei oska õigesti tekki panna".
Samas on selline öine seiklus meile kõigile kurnav. Öine pidev ärkamine on temas nii sees, et ka vanaema juures tõuseb ta korraks üles, uurib ümbrust ja uinub siis taas. Selline etapiline uni väsitab ka last ja hea ei ole. Kas on lootust, et need korrad jäävad aina vähemaks ja saabub päev kui mu tütar läheb rõõmalt oma tuppa magama ja magab rahulikult kogu öö...
Mida teha?
Olen ise ka hädas olnud eelkõige just nende olukordadega, kus olen olen teinudmidagi süütundest, et olen vähe lapsega koos olnud. Siit siis edasi tasub jälgida, et ei teeks midagi süütunnete tõttu, vaid ikka oma vajadusi, võimalusi ja väärtusi arvestades ning lapse omi samuti. Probleemilahendusmudel, kus mõlemad võidavad, on seejuures heaks abimeheks.
Aga iseseisva magamamineku harjutamisel olete mu meelest õigel teel. On küll väsitav mitu korda öösel ärgata, kuid Teil on jätkunud kõige olulisemat: meelekindlust ja järjekindlust. Kindlasti on hetki, kus haaraks lapse lihtsalt kaissu ja magaks edasi, kuid siis oleks järgmisel ööl veel raskem, sest lapsele ei teeks kuidagi selgeks, miks ta nüüd oma tuppa peaks minema.
Järgmiseks võiks püüda teha kokkuleppeid, et ärkate isaga kordamööda. Siis saaks mõne öö ka rahulikumalt puhata. Lapsele peaks sellekohaseid mina-teateid juba aegsasti saatma ja harjutama esialgu nii, et isa nt. ühe korra öö jooksul lapse magama saadab. Veel enne võiks isa olla ju õhtune teki pealepanija, siis saab laps ka näidata, kuidas ta seda tahaks. Ja loomulikult peaks kogu tegevus toimuma soojalt, mitte pahuralt. Loodetavasti on isa valmis teid toetama ja kaasa lööma.
Mina-teade lapsele võiks kõlada umbes nii: \"Ma olen väsinud öistest ärkamistest. Kui sina ärkad mitu korda öö jooksul ja mina tulen igal korral sind magama saatma, ei puhka ma end hommikuks välja. Olen tööl uimane (Siin saab öelda seda, mis on teie kohta tõsi, nt.valutab pea jms.) ja teen vigu. Ma tahan mõnel ööl end välja magada nii, et ei peaks vahepeal ärkama.\" Laske lapsel öeldut seedida ja kuulake ära tema reaktsioon, kasutades aktiivset kuulamist e. lapse öeldu peegeldamist.
Nt. ütleb laps: \"Kes siis mulle teki peale paneb?\" Peegeldus võiks olla: \"Sa oled mures, mis sinust saab, kui mina magan ja ei tõuse...\" Laps ütleb võib-olla veel midagi, mida jälle peegeldada saate. Nii saate ka koos lahenduse poole liikuda. Võimalik, et laps pakub ise midagi välja. Kui see lahendus sobib teile mõlemale, on hea, kui ei, ärge tehkeseda maha, vaid otsige uusi lahendusi lisaks. \"Jah, see on üks võimalus. Otsime, kas tuleb veel ideid, kuidas seda olukorda lahendada. Võite ka isa kampa võtta ja tehagi seda nn. ajurünnaku korras, kus esialgu genereeritakse võimalikult palju ideid, ühtegi maha tegemata ning alles järgmisena hakatakse ideid hindama,välistades need, mis jätavad kellegi vajaduse rahuldamata. Sobilikeks osutunud ideede hulgast valitakse siis lahendus välja ja hakatakse seda praktikasse viima.
Täpsema kirjelduse \"mõlemad võidavad\" probleemilahendusviisi e. kolmanda meetodi e. kuueastmelise mudeli kohta leiate Th. Gordoni raamatust \"Tark lapsevanem\". Ka perefoorumis ja ajakirjas \"Pere ja Kodu\" on varasemalt mitmeid sellekohaseid näiteid.
Mina-sõnum mehele võiks alata umbes samamoodi. "Olen viimasel ajal väsinud, sest ärkan öösel mitu korda, kui laps me voodi äärde tuleb. Ma ei puhka end niimoodi välja. Tahaksin mõnel ööl magada ärkamata." Sinna peaks lisama: \"Ma vajan sinu abi.\"
Ühtlasi pöörake tähelepanu, kui palju teil jääb lapsega tegelemiseks aega päeval. Paljudel juhutudel on olnud päevase kahekesiolemise aja suurendamiset abi ka lapse uneprobleemide vähenemisel. Ka positiivse tagasiside andmine; füüsiline lähedus; lapse ärakuulamine ja tema tunnete peegeldamine, kui lapsel on mure, mitte lihtsalt lahenduste pakkumine; magamamineku rituaalid - kõigest sellest päeval kogetust leiab laps enesekindlust ja eneseusaldust, mis tuleb temaga kaasa ka öödesse ja unenägudesse ning aitab rahulikult magada.
Võiksite leida kasulikke mõtteid ja näpunäiteid ka Ulrich Rabenschlagi raamatust \"Laste unerännud\".
Teistele vanematele, kes ka lapse magamapanekuga hädas, soovitan ka 2001.a. "Peres ja Kodus" ilmunud artiklit "Tahan emme - issi voodisse". Samuti on magamaminekuraskustest juttu selle alafoorumi 15. -16. leheküljel.
Olete senini ju hästi hakkama saanud just sammhaaval liikudes. Loodetavasti jäävad öised ärkamised tasapisi vähemaks ning ükskord saabub öö, kus ärkate alles hommikul.
Seniks kannatlikkust, jätkuvat järjekindlust, palju rõõmsat koosolemist lapsega päeval ning loovaid lahendusi!
P.S. Nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, meenus mulle, et nii mõnigi kord on asjad hakanud muutuma ka sellest, kui vanemad on teineteise jaoks rohkem aega leidnud, hakanud koos midagi ette võtma ja ka ilma lapseta väljas käima.
mul yks poiss nyyd suur ja rändab juba teine.Vanemaga lõppes asi ise ära mingit sokiteraapiat kyll ei kasutanud .laps jõudis meie juurde nii ka et hommikul vaatasime ahaa jälle siin -ju siis sai talle läbi une ruumi tehtud ja une yle ei kurtnud ta kyll.Kaua need lapsed ikka väikesed on varsti sõbrad juba olulisemad ja aega pole..
