Minu väikseke on ka nüüd õnnistatud 2-aastaste rühma jõudnud, kus jonn on ees ja jonn on taga. Tean küll, et see on kõik arenguga seotud ja hästi tavapärane jne jne Kuid mida ikkagi siis teha kui laps poes ennast riiulite vahele siruli viskab ja kategooriliselt keeldub edasiminemast. Täna tõttasin lõpuks tüdruk kaenlas kaubanduskeskusest välja, asjadki jäid ostmata. Tüdruk lihtsalt läks nii endast välja, et kartsin, et ta lämbub oma nutu sisse ära. Põhjus oli aga väike nuku riiulil, mida ma ei soostunud ostma. Ei aidanud minu meelitused, rahustused, korralekutsumine ega käruga teise riiuli taha minek. Tulemuseks oli laps kaenlasse ja autosse. Lõpuks rahunes peale 20minutilist nutumaratoni.
Sama siin. Mina pyyan ise jääda võimalikult rahulikuks ja ootan lihtsalt kui yle läheb. Kaua sa ikka jonnid, kui keegi välja ei tee. Kannatust, ainult kannatust!!!
Kui püüda meelitada ja kaubelda, siis sellel ei ole lõpuks mingit mõju. Laps peab aru saama, et kõike ei ole võimalik poest osta ja alati ei ole võimalik oma tahtmist saada. Tuleb endale kindlaks jääda. Ma olen kasutanud ka seda taktikat, et hakkan käruga edasi minema ja ütlen, et emme läheb nüüd ära, kas sa jääd siia, siis ta hakkab järele tatsuma, natuke joriseb veel aga siiski on nõus püsti tulema ja edasi liikuma.
Samas kaubanduskeskuses ei saa ju eriti oodata, kuni jonn üle läheb. Lapse sõjakisa on kuulda 10km raadiuses ja mitu tosinat inimest vaatavad etteheitvalt sind kui ema, kes ei saa oma lapsega hakkama. Kindlasti on olukordi, kus lapse tühjaksnutmine on lahendus, kuid see ei ole ju alati võimalik!!!
Mul on oma 3-aastasega sarnane lugu. Kui ikka jonn on peal, siis ei rahusta teda mitte miski! Alguses püüan talle selgitada, mik sta midagi teha ei või miks midagi peab tegema jne. Vahel ta saab väga ilusti aru ja jonn ei jõua võimust võtta. Sageli on aga väikemehe kõrvad lukus minu selgitustele ja võimas hääl kuulutab hädakisa. Lasen tal tavaliselt siis ennast tühjaks jonnida. Kui püüan meelitada-keelitada, siis see venitab pigem hädakisa veelgi pikemaks. Raske on küll jäda sellises olukorras rahulikuks, kuna endal läheb närv nii püsti ning sage on ka see, kus ma lõpuks tõstan ise häält. Eriti kui tegemist on avaliku kohaga, kodus lähen lihtsalt teise tuppa natukeseks, kui suur jonn peale tuleb. Küll see jonniaeg üle läheb, pea vastu!
Tere!
Kujutan ette seda olukorda seal kaupluseriiulite vahel, sest seda vaatepilti võib pea iga päev mingis poes näha. Selleks ei pea olema laps nn"jonniealine". Pigem on probleem selles, et lapsel on omad vajadused ja tema ei saa aru, miks talle just neid keelatakse. Kui selgitust hakata tegema kaupluses, siis on laps juba omas emotsioonis ja tema vastuvõtukanalid suletud. Mida siis teha?
Üks võimalusi on, et eelnevalt enne ostudele minekut selgitada lapsele, et täna me ostame seda ja seda, aga neid ja neid asju me täna ainult vaatame. Sellist probleemi ennetamist on võimalik teha siis, kui laps on rahulikus meeleolus ja koostöövalmis.
Kui jonn ikkagi tuleb?
Siis mõista last, et on kahju, aga seda me siiski täna ei saa lubada. Vanemad sageli ärrituvad lapse jonnist ja käituvad ärrituvalt. Selline käitumine ei aita lapsel rahuneda. Kannatlikult last mõistes ja kuulates möödub jonn iseenesest. Eesmärk on aidata lapsel oma jonniga ise hakkama saada. Peale rahunemist tunnustada, et laps sai oma jonnist ise jagu.
Rahu ja kannatlikkust!
Leidsin Perekool.ee foorumist ühe ema ühe refereeringu Jonni raamatust ehk on mõnelgi abi:
JONN
Refereering Eileen Hayes´i raamatu "Jonn. Lapse tunnete mõistmine ja nendega toimetulek.." põhjal
Jonn on oma emotsioonidega mittetoimetuleku väljendus, tunnete “ülekeemine” ning sellest tingitud enesevalitsuse kaotus. Jonn võib olla tingitud lapse erinevates tunnetest:
- ta on vihane, raevunud, pettunud, nördinud
- ta on ahastav, segaduses, hirmunud, ebakindel
- ta on väsinud, näljane või üleerutunud (liiga palju uusi muljeid)
Tasakaalukas täiskasvanu võib aidata last jonnist ülesaamisel, õpetada teda järk-järgult oma tunnetega toime tulema, neid sõnastama ja "ülekeemist" vältida, kasutades rahunemistaktikaid.
Vastasel juhul on varsti tegemist jonniva täiskasvanuga…
Põhiprobleem jonnival lapsel on tavaliselt see, et ta ei saa oma tahet läbi viia. Täiskasvanu probleemiks on aga see, et laps ei taha käituda vastavalt tema, st täiskasvanu tahtele. Niisiis on siin 2 erineva tahte konflikt. Kes jääb peale?
Parim lahendus oleks, kui lapse soove võimaluse korral arvestataks, ent piirid määraks siiski täiskasvanu. Nii ei tekiks olukordi, kus lapsele pidevalt järgi antakse ja kõike lubatakse (tüüpiline väärarusaaam vabakasvatusest) või lapse initsiatiiv juba eos käskude-keeldudega lämmatatakse (autoritaarse kasvatusstiili tunnusjoon).
Oluline on endale selgeks teha, millal tavaliselt jonnihoog puhkeb ja mida sel puhul ette võtta. Vahel saab põhjusi tundes puhkema hakkavat jonnihoogu vältida või pisendada.
Põhjusi jonniks võib olla väga mitmeid. Lisaks eelpoolnimetatuile (oma tahte maksmapanemise - iseseisvumise iha, nälg, väsimus, emotsionaalne ülekoormus) on tavalisemad “jonnipäästikud” veel tähelepanu otsimine, sisemine masendus (ei saa ise hakkama mingi asjaga või ei suuda täiskasvanule midagi selgeks teha) ning armukadedus (nii inimeste kui as jade suhtes).
Kuidas reageerida? Võtmesõnad on kannatlikkus, kindlameelsus ja tähelepanu.
Kuldreegel täiskasvanule- püüa mõista lapse tundeid ja neid aktsepteerida, jäädes ise rahulikuks. Püüa kasutada "aktiivse kuulamise" tehnikat. Nii saad sa tal aidata õppida oma tundeid sõnastama ja nendega toime tulema.
Kindel on ka see, et üks korralik jonnihoog nõuab publikut; mida lähedasemad inimesed, ja mida rohkem neid on, seda parem. Võõraste inimeste seas üldiselt ei jonnita- jonn eeldab turvatunnet. Etendus ostukeskuses on mõeldud eelkõige ikka lapsega kaasas olevale täiskasvanule, mitte "lavakujundusele".
ÄRA TEE:
- ära ole agressivne, sinu viha ja karistus teevad asja ainult hullemaks
- ära anna liigselt käsklusi ega esita ultimaatumeid (tulemus: arg, passiivne,
või agressiivne laps)
- ära anna hinnanguid (mõjutab lapse enesekindlust tulevikus)
- ära avalda lapsele survet või kasuta jõumeetodeid, sinu hetkeline üleolek ei ole
pikemas perskpektiivis lahendus (mõtle, mida ise tunneksid, kui sinuga nii käitutaks -
see on ju trotsi ja edasise jonni kasvulava)
- ära sunni last sööma, kui ta ei taha (tühi kõht on kõige parem kokk)
- ära sunni igapäevaselt lapsele oma riietumismaitset peale, las ta vahel valib ise
- ära ole liialt järeleandlik, ära nõustu kõigega, mida laps nõuab
PIGEM TEE NII:
Ennetuseks:
- muuda kodu mudilaskindlaks, pane kergesti purunevad ja ohtlikud esemed
käeulatusest ära!
- märka ja kiida positiivset, pisikestest pahategudest vaata mööda, nii
need vaibuvad
- püüa luua situatsioone, kus lapsel on võimalik hästi käituda
- kehtesta kindlad reeglid, ole oma nõudmistes järjekindel, jaga selgitusi,
põhjenda oma seisukohti (laps vajab piire ja kindlustunnet)
- aktsepteeri lapse rituaale ja harjumusi ( a la sööb ainult siniselt taldrikult) - need on
talle vajalikud
- kui laps viriseb, ürita välja selgitada põhjus (nälg, kõhuvalu, väsimus,
tähelepanuvajadus)
- ole leidlik sõlmküsimuste lahendamisel, anna lapsele otsustusõigust
- võta asju mänguliselt ja naljaga
- palju füüsilist tegevust
- eelhoiatuste kasutamine, nt varsti teeme seda... nii ei traumeeri last
mängu katkestamine nii väga
- kui laps on kannatamatu, siis tasapisi selgitada aja ja ootamise mõistet: peale nõude
pesemist mängime...
-eeskuju - mõtle, kuidas ise käitud, kui sul tekib soovitu elluviimisel takistusi
Kui jonn on juba käes:
- ürita ise olla rahulik ja kindlameelne; piiride proovilepanek on täiesti normaalne asi;
kui rahulikuks jäämine ei taha õnnestuda, siis võta hetkeks "aeg maha" - mine ise või
pane laps teise tuppa/ voodisse vms, aga mitte kauem kui 5 minutiks
- juhi tähelepanu kõrvale muu huvitava asja/ tegevusega
- kõdista hellalt ja ütle: näe- oui-oi, kust see jonn küll meie lapse sisse tuli,
kas siit...või siit... NB aitab ainult vähese jonni puhul
- laula talle, räägi naljaka häälega nagu hiir või karu
- kallista last - algul ta küll v-o protesteerib, hiljem leebub; kõva jonnihoo
puhul hoiab see ära võimaluse, et laps endale viga teeb
- hoia silmsidet
- viska ka end lapse kõrvale põrandale pikali, piilu silmanurgast- varsti
läheb jonn üle
- ürita sõnastada lapse tunded ("ma tean, et sa oled praegu minu peale
vihane...")
- õpeta lapsele rahunemistaktikaid, mida ta hiljem saab ise kasutada-
joonistamine, õues jooksmine, kassetilt jutu kuulamine, kaltsunukuna keksimine
(raputad kätelt-jalgadelt viha maha), kujutluslike sünnipäevaküünalde ärapuhumine
Kokkuvõte: ole realist, konfliktid on paratamatud, oluline on see, kuidas neid lahendatakse. Kõik päevad pole vennad; nii lapsel kui sul on kergemaid ja raskemaid päevi. Kui käitud lapsega viisil, mida hiljem kahetsed, vabanda lapse ees, kaisuta teda, tee ta tuju jälle heaks ja proovi järgmisel korral uuesti. Hea eeskuju on nakkav - nii õpib ka laps, et eksimused ja nende tunnistamine käivad elu juurde. Proovi ja ära anna alla!
