olen väsinud sellest, et minu peagi 1 aasta ja 7 kuune poeg absoluutselt üksinda ei tegutse ega mängi. Kui ongi vahel harva et juhtub, et ma vaikselt eemaldun, kui vaja tegutseda. Aga ei, märkab koheselt, et mind pole ja pistab kõval häälel kisama. Tegelen temaga hommikust õhtuni, õnneks vahepeal magab ka, siis saan vähemalt mehele söögi vahepeal tehtud ja koristada. Muidu kui ta üleval on, siis millegi tegemine on välistatud.Nõuab täistähelepanu. Alates 1 eluaastast magab omaette toas ja omas voodis. Kuni sinnani oli vahelduva eduga kaisus küll omavoodis, mis asus meie toas siis. Ei saa aru kas see on ealine eripära, et niii takjas. Armastust ja hellust on me kodus väga palju, et selle puudus ei peaks olema. Saan oma mehega superhästi läbi ja poega pole ka kuskile pikemaks kui 1 öö sugulaste juurde jätnud. Ta nagu kardaks koguaeg, et ma kuskile ära kaon või midagi sellist. Nii et kui mind silmapiiril pole siis kisa lahti.. Ei tea mida teha, ei tea kus olen midagi kahe silma vahele jätnud või mida valesti teinud. Kuidas saaks temas natuke iseseisvust arendada? On see üldse võimalik?
Püüdke vahelduseks mitte vaikselt ära kaduda, vaid anda lapsele teada, kuhu ja milleks lähete. Parim viis selleks on mina-teated. Nt. : "Ma pean hakkama süüs tegema." "Ma käin poes ja toon süüa." Paljudele tegevustele saate ju lapse kaasda võtta. Ärge korraldage asju tema eest ära, vaid laske tal endal pakkuda, mida tema sel ajal tahaks teha. Näiteks võite kööki minnes küsida "Mida sina tahaksid sedla ajal teha, kui ma süüa teen?" Mis sest, kui laps veel ei räägi. püüdke tajuda lapse vajadusi ja neid siis sõnastada. "Tahaksid sa minu juures mängida? Otsi, millised asjad selleks võiks olla." Kui laps hakkab nutma, kui lähete näiteks poodi ja tema peab isaga jääma, sõnastage tema tundeid: " Sa kurvastad, et ma välja lähen ja sina maha jääd." Kallistage last, tehke pai ja öelge rahulikult, kuid kindlalt, kuhu ja mille pärast peate minema ja millal tagasi tulete. Laps ei mõista küll kella, kuid võib mingi tegevuse kaudu kirjeldada. Kui sina isaga oled....
Teil pole põhjust süüd tunda, et teil on oma vajadused. Võimalik, et just endaga peategi julgemalt arvestama. Nii muutute lapsegi jaoks selgemaks ja konkreetsemaks.
Lapse iseseisvuse arendamine on võimalik ja oluline. Th. Gordoni raamatutest "Tark lapsevanem" ja "Millist last tahate Teie?" leiate asjakohaseid teadmisi ja Gordoni Perekoolis saab neid oskusi ka praktiliselt arendada. Tulemus on igaljuhul nauditav nii endale kui lapsele.
Õnnestumisi ja rõõmu!
minul on sama mure. laps on 1a4k. kui mul on vaja midagi teha, siis otsin talle tegevust senikauaks või teen temaga koos kui see on talle ohutu. perearst ütles, et see on ajutine.
