Minu 4-aastane laps muutub külaliste sisenedes nagu täiesti kasvatamatuks rüblikuks. Ta ei püsi paigal, on suur uudishimu ise, küsib, kommenteerib, segab jutule vahele, veiderdab jne. Vahel on see ju naljakas ning ma saan aru, et ta soovib samuti tähelepanu, kuid sageli valmistab tema käitumine mulle suurt piinlikkust ja ma näen, et ta läheb sageli üle piiri, segades kõiki. Ma ei oska midagi ette võtta... Olen rääkinud enne külaliste tulekut ja peale nende minekut. Korrale kutsunud jne aga miski ei näi toimivat. Lähen iga korraga järjest rohkem endast välja ja viimasel korral tutistasin teda juba täiesti avalikult külaliste ees.
Jah, meil on see ka probleemiks. Samas eks see veiderdamine on üsna tavapärane väiksema lapse käitumine, püüd endale tähelepanu tõmmata. Tavaliselt ju alguses naerdakse lapse vempude üle ja laps saab sellest ainult hoogu juurde. Natuke on piinlik tõesti vahel aga enamasti saavad ju kõik aru. Minu arust igati kohane last korrale kutsuda, saata oma tuppa, kui ta tõesti ülemeelikuks läheb vmt.
Tuttav teema ka meie kodus ja ka külas käies. See on hämmastav, kuidas poiske just teiste ees teeb kõikvõimalikke rumalusi, omavahel olles tundub täitsa mõistlik olevat. 3,5 aastase jutt on ka ju selline, et suur osa sellest on fanaasiavili. Eks saa siis püüa filtreerida sellest, mis peab paika ja mis mitte. Vahel teeb nalja aga veiderdamine väsitab parasjagu ära ka. Mina saadan ka teise tuppa või siis olen öelnud, kui ta veiderdamist ei jäta siis ma jätan ta järgmisel korral koju ja ei võta kuhugi kaasa. Viimane kusjuures taltsutab teda küll vahel.
Tere!
Tõepoolest sellist laste käitumist nagu Teie kirjeldate esineb päris sageli. On üldlevinud arvamus, et lapsed tahavad sel moel täiskasvanute tähelepanu saada. Tekib kohe küsimus: "Miks just siis, kui külalised külas on käituvad lapsed sageli täiskasvanutele vastuvõetamatult?" Kas on see ikka laste tähelepanu saamise vajadusest?
Külaliste ootusest ja saabumisest on igapäevane elurutiin muutunud. Ka täiskasvanud käituvad siis teisiti. Lapsed tajuvad samuti olukorra muutust ja sellega kaasneb sageli vähem või rohkem emotsionaalne pinge. Pinge suurus sõltub sellest, milline on lapse kohanemisvõime, sotsiaalsed oskused ja varasemad kogemused. Kui laps tunnetab, et ta ei suuda või ei oska situatsioonile kohaselt ootuspäraselt käituda, siis tõuseb ärevus ja pinge. Laste käitumine võib muutuda siis sihipäratuks, teisi häirivaks jmt. See oleks nagu laste viis osaleda samuti suhtlemises, kuid seda omal moel.
Nad tahavad osa võtta sellest, millest täiskasvanudki, kuid puuduvad oskused. Kui täiskasnaud astuvad vastu lapse sallimatule käitumisele, siis ongi laps juba sel viisil saanud suhtlemise osalejaks, mida ta tegelikult taotlebki.
Mida siis teha? Kuidas ennetada sellist käitumist?
Võib lapsega enne külaliste saabumist rääkida. Kasutades mina-teateid ja aktiivset kuulamist. Probleemi lahendamise meetodi abil on võimalik leida lapsele sobivaid tegelusi sellel ajal, kui külalised on. Lapsed ise pakuvad välja oma valikuid.
Kui hakata lapsega külaliste juuresolekul pahandama, teda alahindavalt süüdistama, siis tegelikult me ei lahenda probleemi, vaid süvendame seda veelgi.
Teoreetiliselt tundub kõik nii lihtne olema. Elus endas aga mitte.
Ärge heitke meelt! Julget pealehakkamist!
Minul on analoogne mure 2a. Talumatu käitumine on ka siis kui oleme poes,arsti juures,külas. siis on selline rahmldaja et mul on emotsionaalselt juba väga raske teda korrale kutsuda. mida sellistes olukordades saaks eete võtta?
ainus koht kus paigal püsib on bussis ja autos.
2-aastane on paras jõnglane. Meie omagi ei seisa sekunditki paigal. Püüan teda erinevatesse kohtadesse minnes alati ette valmistada ja rääkida, mis seal on ja kuidas ei tohi teha (nt arsti juures ei tohi koridoris joosta jne). Vahel see aitab, kuid 2-aastane on ikka kahe aastane ja ega tal väga pikalt meeles ei ole milles kokku leppisime. Seetõttu tuleb alati kõike meelde tuletada ja üle rääkida. Väsitav vahel küll jah!
Minu omale mõjub taltuvalt see, kui ütlen, et "emme on nii kurb, õnnetu, kui sa niimoodi ringi jooksed." 2-aastane on samas jah just eas, kus ta maailma avastab, kõike tahab katsuda teha ja minna ning ei seisa sekunditki paigal. Ega olegi vist võimalik, et ta alati sõna kuulaks.
Minu arust on lapse ebasoovitavat käitumist võimalik mõjutada kõige paremini rahulikulikult rääkides. Isegi kui laps on väike, siis mitu korda rääkides saab ka tema asjadest aru. Ise on oluline ka rahulikuks jääda, kui ise ärritud, siis on ka laps ärevam ja teda on raskem ohjata. Nägin just eile poes olukorda, kus üks pisike poiss kärutas oma väikse ostukäruga emme sabas ja üritas siis ka oma korvi kõiksugu hääd paremat panna. Ema märkas seda ja ütles, et ei tohi!!! ja ladus kõik asjad ruttu tagasi riiulisse. Poiss oli nii õnnetu ja hakkas vaikselt nutma, et ta tahab!!! Ema siis ütles, et me ei saa seda praegu osta, lähme... kui sa nüüd jonnima hakkad, siis lähme kohe koju jne. Lõpptulemus oli see, et laps röökis keset vahekäiku ja ema näost punane haaras lapse sülle ja suundus ukse poole. Selle asemel, et last keelata oleks minu arust võinud hoopis temaga hetkeks rahulikult rääkida. Loomulikult ei saa kõike osta ja lubada, kuid seda on võimalik ju ka rahumeelselt selgitada ja põhjendada. Minu arust paljud lapse "jonnid" on tingitud meist endist.
