Kas on olemas mingit kuldset keskteed teise lapse sünniks. Soov ja tahtmine on olemas,aga kuidas edasi? Mis oleks kõige parem laste vanusevahe, et kumbgi laps ei kannataks. Et vanem ei tunneks ennast tõrjutuna ja eemaletõugatuna ja ei oleks armukade noorema vastu. Et noorem ei tunneks ennast mängust väljajäätuna olevat, sest tema on ju titta. Tunnen ka ise veidi hirmu, et kuidas kahe pisikesega hakkama saan, kuid sisetunne nagu sosistaks, et just nüüd on õige aeg.Aga kas ikka on? Vanem laps on siiani olnud tähelepanu keskpunktis,oleme teda nunnutanud,hellitanud,magab siiani meiega,saab vahel ka rinda veel öösel,ta on meie pisike kukutuiu ja väga kallis. Kui tuleb nüüd teine laps,kuidas siis oleks õiglane reegleid muuta...kuidas tunneks ennast teine laps, et nüüd..alala..saba kerra ja oma tuppa,oma voodi ja ära sega tita magab ja imeb sinu tisse?
Samas on endasgi vastastikused tunded,kas on võimalik teist last sama palju armastada,kui esimest(endalgi õudne et sellised mõtted vahest pähe tulevad)?Kuidas oma armastust jagada kahe pisikese vahel.Siiski on teise lapse soov kindel ja juba ma vaatangi poodides armastava pilguga beebiriiete poole ja igatsen teda KEDAGI.
Rasedus on parajalt pikk aeg, et harjutada esimest last.
Üht ja õiget vahet polegi mu meelest olemas. Palju sõltub ema soovist ja jaksamisest. Ma ise jäin teise lapse ootele, kui esimene poeg oli 1a9k vana. Alguses oli tal ehk raskem harjuda, et emme nii palju sülle ei võta (ta raske tegelane), kuid siin tulid appi mees ja vanaemad.
Rinda ta küll enam ei saanud selle aja peale, kuid kaisus magas vahel ikka.
Nüüd on poja 2a3k ning teine poja peaks sündima novembris. Titat ootame ikka koos, valime poest koos riideid ja mänguasju. Konks ongi selles, et suur õde/vend tunneks ka end asjalisena. Ta ei ole ju vähemtähtis, kuid lihtsalt saab veidi rolle juurde.
Kui ise tunda, et oled valmis kahe lapse kasvatamiseks, siis ongi see õige aeg. Kahtluseid ja põhjuseid miks mitte leiab alati.
Nagu öeldud, on rasedus piisavalt pikk, et terve pere saaks muudatustega harjuda ning kui neid lapsi juba kaks on - ei kujuta teistmoodi hästi ettegi!
Jõudu!
Minul on praegu 1aasta ja10 kuune tutar kodus ning ootan enam-vähem jöuluks teist arvatavasti ka tutart. Praegu leian, et meie pere jaoks on see kull just öige aeg teise lapse saamiseks, kuigi alguses see möte natuke ootamatu meile tundus, sgs kui peres köik hästi, siis ärge laske oodata.
Minul on esimene tütar 2,3 aastane ja teine kümne kuune. Kui teine tütar sündis oli esimene 1 aasta ja 5 kuud vana. Pisikese uneaegadel mängisin ja tegelesin spetsiaalselt vanema tütrega, et ta end tõrjutuna ei tunneks. Praegu ta ei mäletagi, et ta veidi aega tagasi ainuke laps oli ja ei jõudnud teda ära hellitada. Nüüd nad juba mängivad koos!
Meie poeg on 4-aastane, ja kevadel sai endale väkevenna. Mina isiklikult arvan, et see ongi umbkaudu parim vahe teise lapse saamiseks. Sest ema peaks saama selle esimese lapse lühikesed ööd enne välja magada, kui uus laps ja järgmised lühikesed ööd tulevad. Ja vanem laps nõuab oma, ning titt võtab palju aega, isegi kui tuleb selline päiksekiir ja rahulik, nagu meile tuli. Ja ärge unustage, sügisest hakkab väikelapsi nohu ja köha vaevama, see haigus mis suuremala lapsel on, see on ikka beebil ka. Ema jaksule mõeldes, oota veidi. Laps sünnib ikka eelkõige vanematale ja siis vennaks/õeks teisele. Siis ei pea beebit niipalju kaitsma teise eest ja vanem laps on saanud oma väikelapse ea tähelepanuvajaduse rahuldatud, ning nõustub seda heal meelel jagama ka pisemale.
Kirjas ei selgi kui vana esimene laps on aga kui sul on nii tubli mees, et suudab aastaid peret üksinda ülal pidada siis lase käia. Su enda arengu huvides oleks mõttekas vahepeal tööl midagi korda saata sest siis on pärast süda rahul, et oled mõlemal rindel arvestatav tegija. Kui aga on kodu ja pere ja lapsed olulisimad kui tööasjad siis pole ju probleemi.
Endal 2 last ja 10 aastase vahega ning meie perele on nii hea ja sobiv. Mis nüüd armastusse puutub siis ma ei saagi neid ühte moodi armastada sest lapsed on nii erinevad ja ma armastangi neid erinevalt.
Küsi kindlasti ka mehe käest mis tema mõtleb ja tunneb.
aga mul on tüdrukute vahe 11 aastat, neid on kolm, nii et aprillis saavad nad viie, kuueteistkümne ja kahekümne seitsme aastasteks. Vanemate tüdrukute ees on 1a ja 3 kuud ning 1 a ja 9 kuud vanemad poisid--- niiet paarikaupa. Natuke imelik, aga pika elu jooksul on nii kujunenud.
