Laps armastatud,oodatud,hellitatud..pole kunagi tal lasknud nutta,kohe olen sülle võtnud,vajadused rahuldanud,arvestanud alati tama magamisaegadega,toidan siiani rinnaga,sest ta vajab veel seda,lapsel on ka vanavanemad kes temast alati hoolivad ja armastavad,nii et armastust saab palju.Ühesünaga olen lapse heaks teinud kõik mis oskan,aga viimasel ajal on meie peres siiski elav õudus lahti....
...Nii päeval,kui õhtul kestab magamapanemine vahest tunde(ta lihtsalt tõuseb voodist"magab meiega" ja teeb minekut.
...Tirib maha kõik asjad mis ulatab ja tühjendab kapisisud,siis kui ta midagi ei saa mis tahab siis pistab nõudva kisa lahti
....On hakkanud näpuga näitama kui midagi tahab ja peab selle ka saama..
...Keelamine ei aita,siis teeb just nagu meelega...
...Potilkäimisest ei taha kuuldagi..
...Kui mina söödan,ei söö..tahab ise..ja sii on muidugi kõik kohad sööki täis,aga no mingis mõttes on ju see isegi armas..
...Kui toas ära tüdib nõuab ukse juures õue..
...Meeldib olla tähelepanukeskpunktis,ei võõrasta siiani suurt kedagi,suur esineja ja eputaja...
...kisub tapeeti lahti ja käib prügikasti kallal...
...öösel soovib ikka veel rinda ja mingit võõrdumis märki ei paista,pigem naudib imemist rohkem kui varem...
...MUIDU IKKA EMMELE ISSILE KALLIS JA ARMASTATUD LAPS JA TEMAGA ON ENDISELT TORE JA TA TEEB KA PALJU POSITIIVSET(ANNAB MUSI,KALLI,NAERATAB ARMSALT..JNE),AGA OLEN LIHTSALT ÜLLATUNUD,ET MIS SIIS NÜÜD LAHTI...,KAS ARENGUEAST VÕI KASVURASKUSED?EGA MA OMETI LAST EI OLE ÄRA HELLITANUD?
Minu laps sama vana 1 aasta ja 1 kuune. Potil käimine ja magama minek pole probleem uinub meie kõrval ja siis tõstan oma voodisse. Mina arvan kuna olete iga lapse nutu peale reageerinud ta lihtsalt kasutab teid ära, lapsed on väga targad.
Aga muud asjad nagu söömine ja selle laiali pildumine, kappides ja sahtlites sorimine, tapeedi kiskumine, raamatute kiskumine riiulist-mina arvan, et see kõik normaalne ja käib lapse kasvamise juurde laps areneb ja maailm tema ümber väga huvitav. Ta ju tahab kõike kogeda ja keelata vast ei maksaks v.a. asjad mis lapsele ohtlikud tuleks ära panna või kinni katta nt (pistikud).
Tissist aga võõrutasime nii, et päeval hakkasime algul pudeli toitu andma ja kui sellega leppinud siis hakkas õhtune võõrutamine kokku läks vast 1 kuu, tuleb olla enesekindel muud ma ei oskagi soovitada.
Ole mureta, sa pole oma last ära hellistanud. Ta lihtsalt avastab maailma.
*Nii päeval,kui õhtul kestab magamapanemine vahest tunde(ta lihtsalt tõuseb voodist"magab meiega" ja teeb minekut.
-Äkki oleks vaja luua mingi magamapanemise kord? Teha mingi rutiin stiilis, sa paned ta tema voodisse, loed talle unejuttu ja siis kalli-musi-tadaa ja minekut? Algus ikka raske, aga järjekindlus on kõige võti.-
*Tirib maha kõik asjad mis ulatab ja tühjendab kapisisud,siis kui ta midagi ei saa mis tahab siis pistab nõudva kisa lahti
-mõtle kui põnev võib tal olla. Ta lihtsalt on suundunud uutele jahimaadele. Maailm lausa kutsub teda, et seda uurida. Sealhulgas ka kapid, mis vajavad invetuuri ja lausa karjuvad tema "ülitäpsele süsteemile".-
*On hakkanud näpuga näitama kui midagi tahab ja peab selle ka saama..
- Mõtle, kuidas sina ennast väljendaksid, kui sa rääkida ei oskaks? Ikka kätega ju. Nüüd ta on omandanud oskuse, osutades asjadele, mida ta tahab. Sina võiksid igakord talle siis seletada, et Sa tahad raamatut? Ka sa tahad seda mõmmiraamatut? Kas sa tahad seda lille vaadata? Tahad emme näitab sulle seda lille? Nii tekivad peagi lapsele sõnad ja see näpuga viipamine väheneb märgatavalt.-
*Keelamine ei aita,siis teeb just nagu meelega
- Loomulikult teeb meelega asju. Lihtsalt ta ei tee asju nii nagu sinu soov oleks. Aga kust laps peab teadma, et taldrikud ei tohi lennata ja vett ei valata kiisule pähe. Tema loogika järgi on see uus ja huvitav ning NII põnev. Mõtle kui sina teed midagi hösti põnevat ja sind keelama hakatakse. Kas sina kohe reageerid sellele? Oled kohe nõus loobuma äärmiselt põnevast tegevusest, kuna tuleb keegi ja teatab, et nii ei tohi. Kust tema teab, et nii ei tohi. See teadmine tuleb läbi kogemuste. Sul on lihtsam talle seletada, et kui ta taldriku põrandale viskab, siis see läheb katki ja siis ei saa millegi pealt putru süüa.-
*Kui mina söödan,ei söö..tahab ise..ja sii on muidugi kõik kohad sööki täis,aga no mingis mõttes on ju see isegi armas:
- Kui sa midagi uut õpid, siis ei tule sul ka kõik kohe alguses välja ju?! Ikka harjutades muutud osavamaks. Nii ka ju lapsega. No ja las siis korraldab segadust. Tunne parem rõõmu sellest, et su laps on nii tubli, et üritab juba ise süüa. Usu- mida rohkem sa lubad tal ise söömist harjutada, seda kiiremini see oskus paraneb. Ja mis see koristamine siis ära ei ole. Pane ta sööma kuskile, kus on kergelt puhastatavad pinnad. Pärast tõmbad lapiga puhtaks ja riided saab ju pesumasinasse panna või siis üldse seljast ära võtta enne söömist või siis osta kunstipõll, mille ka varrukad küljes ja kilest- seda on hea hooldada.-
*Meeldib olla tähelepanukeskpunktis,ei võõrasta siiani suurt kedagi,suur esineja ja eputaja
-täiesti normaalne ja positiivne. Usu sa oleksid hulka õnnetub kui ta kõik aeg kui sa sõbrannaga rääkida tahaks, sul jala küljes ripuks ning sind minema tiriks, kuna ta pelgab võõraid.-
*kisub tapeeti lahti ja käib prügikasti kallal
-Kui kisub tapeeti, siis seleta, miks seda teha ei tohi ja suuna kohe uuele tegevusele. Sama ka prügikastiga. Üks hetk ta kaotab nende vastu huvi. Omal nahal kõik kogetud juba .-
*öösel soovib ikka veel rinda ja mingit võõrdumis märki ei paista,pigem naudib imemist rohkem kui varem
- Kui väga sa ise tahad sellest lahti saada? Laps tunnetab nt jube hösti su ebakindlust kui sa pole ise ka kindel, kas ikka tahad teda võõrutada. Võõrutamisest palju juttu olnud Perekool.ee-s ja muudes perefoorumites. Võimalik ka kontsulteerida imetamisnõustajatega.-
Kõik on normi piires ja aina vaffamaks su laps muutub. Minu kogemus ütleb, et keela last kui see on hädavajalik päästmaks tema elu või äärmiselt hinnalist vara, mitte keelata oma mugavusest. Ja nii kaotab ta varsti igasuguste sahtlite ja muude asjade vastu huvi. Ja mis see sahtli invetuur ikka teeb? Ei rikku ju vara, ei ohusta kedagi. Las lapsele jäävad ka tema põnevad avastamisrõõmud.
Aitäh, Katrile põhjaliku vastuse eest. Lisan omalt poolt ka mõned mõtted. Lapse kasvatamine pole ainult söögi joogi ja muude vajaduste rahuldamine vaid ka ettevalmistus elamiseks teiste inimeste keskel ehk sotsiaalses keskkonnas. Ka iseloomu kujundamine. Selles valguses eristatakse kolme kasvatusstiili: (1) autoritaarne - vanema võimul põhinev kasvatus . Sellel üsna halvad tagajärjed lapse iseloomule ja üldse isiksuse arengule, (2) minnalaskev stiil - vanem ei sekku lapse tegemistesse. Ka üsna negatiivsed tagajärjed. Lapsel hiljem raske arvestatada teiste inimeste vajadustega ja kohaneda koolis, kus palju piiranguid. (3) demokraatlik stiil- vanema ja lapse vajadused on mõlemad tähtsad. Probleemsed olukorrad arutatakse läbi ja leitakse mõlema jaoks parim lahendus. Küsite, et mis jutt see on, laps alles pisut üle aasta- mis arutlusest siin rääkida. Et arutlusteni jõuda tuleb luua emotsionaalselt terve suhe. Terve suhe kujuneb rahuliku ja stabiilse koduse õhustiku toel. Viimane on võimalik, kui kodus on reeglid, milledest kõik kinni peavad ja mis on kõikide huvides. Tegelikult arvavad osad kasvatusteadlased, et lapsele tuleks hakata piire seadma juba varakult, sest siis on vastupanu väiksem. Piirid on lastele vajalikud - tekitavad neis väärtuslikkuse ja turvatunde. Väga väikesele lapsele tuleb panna piire seal, kus ta muutub endale ohtlikuks ja kus ei ole võimalik keskkonda muuta ohutumaks, samuti siis, kui lapse käitumine häirib teisi inimesi. Lapsele tuleb öelda lühidalt ja selgelt nt kuuma pliidi juures: ei tohi - kuum!). Või kui laps lööb ( ei tohi - valus!). Lisaks tuleb nii väikesi lapsi kehaliselt suunata. Löömise juures võtta käest kinni ja suunata laps rahulikult ja kindlalt eemale. Sama ka kuuma pliidi juures. [ Paljud vanemad lasevad lapsel ennast kõrvetada, kuid siin on oht, et laps kõrvetab mitte näpuotsa ( mis on küll valus, kuid ohutu) vaid terve käe ja see võib olla lapse tervisele ohtlik.] Mida väiksem laps, seda selgemad ja püsivamad peavad piirid olema, et laps neid mõistaks. Väikesed lapsed ei mõista erandeid, et kapis tohib mängida, kui ema tahab sõbrannaga juttu ajada, aga muul ajal ei tohi. Piiride seadmisest on mitmeid raamatuid. Üks siin: Jan-Uwe Rogge, "Lapsed vajavad piire, vanemad seavad piire". Soovitan tutvuda raamatutega ja leida endale sobiv käitumisviis. Piirid ei ole lapse ahistamiseks, vaid selleks, et nii vanemal kui lapsel oleks mõnus ja turvaline elada ja et mõlemad saaksid oma vajadusi rahuldada.
Meie saime õnneks öise magamaminekuga joone peale. Enne aastaseks saamist oli see samuti mitmetunnine kurnav protseduur. Aga kui järjekindlalt teda oma voodisse panin ja ütlesin,et tuttu peab jääma(tema protestis ikka kõva kisaga), siis lõpuks leppis olukorraga ja nüüd läheb ise oma voodisse ja hõigub "tuttu" Järgmine samm on see, et ise ei peaks kõrval pikutama kuni tema uinub....
Olen ise hommikune magaja, aga tirts tahab liiga vara tõusta. Uskumatu küll, aga siiani on ta mulle vastu tulnud ja uuesti uinunud, kui seda korduvalt palun ))
Öise tissitamise lõpetasin päevapealt 1a,1-lt kui avastasin,et ootan teist beebit. Võtsin ta lihtsalt kaissu, kui ta öösel jorisema hakkas. Üritas küll veel tissi võtta, aga panin ööseks särgi selga ja tõmbasin teki ka ette. Umbes nädalaga harjus ära ja hoobilt hakkas ta terve öö ilusti magama.
Mis puutub asjade mahatirimisse ja sahtlites sorteerimisse, siis kuulsin mina alles hiljuti suure üllatusega, et kõik lapsed ei olegi sellised. Pidasin seda lapse loomulikuks huviks maailma asjade vastu. Arusaamatu, kuidas siis ilma ringi tuuseldamata ja kõike katsetamata õpitakse? Ja minu tirts ei näita veel küll tüdimuse märke, sahtlites kolamise suhtes vastupidiselt mulle.
See on ka loomulik, et ta õue tahab minna kui toas igav hakkab. Minu laps istuks vist kogu aeg õues kui vaid lastaks, kodus on ju siiski piiratud tegevuspõld. Tulebki leida kesktee tema ja oma soovide vahel. Kui ta midagi keelatut tahab siis suure jonni(viha)kisa rahustamiseks tuleb leida mingi alternatiivne põnev asi/tegevus.
..