Mul on kodus 2,3 a tütar. Aktiivne, arukas, räägime ammu kõik jutud ära, kuigi kõne pole veel täiuslik. Hea laps. Aga kui talle miski ei meeldi, saab vihaseks ja hakkab kätega vehkima minu suunas. Ja on aru saada et kohe üritab mu pihta lüüa. Ma ei tea kust see tuli....Olime mehega nädala jagu kodust ära, tööreis, vanaema oli lapsega. Tema aga lubab rohkem lapsele, põhimõttel, las teeb mis tahab peaasi et ei nutaks. Ehk ongi nüüd harjunud sellega ja minu peale vihane et jälle paha emme tuleb ja keelab ja tõstab ära jms? Ja kui küsin kas oled emme kallli? siis vastab et issi kalli - issil ka puhkus ja ta on väga issikas. Kaks õhtut on magamaminekul selline tormiline reaktsioon - pean teda püüdma et voodisse saada, kui saan kätte siis on kuri, karjub ja jonnib ja on mulle vastu nägu nii kõvasti löönud, et nutan ja mees paneb last magama. Kui räägin talle et ei tohi lüüa, emmel on valus siis enamasti saab aru ja teeb kohe kalli kalli, aga tundub et see on tal justkui reflektoorne. Äkki ta ei oska muudmoodi oma viha taltsutada ja end arusaadavaks teha? Ja mina olen ka tundlik ja ärritun kiiresti....Vahest saan nii tigedaks löömise peale et tahaks ta nagu jahukoti nurka visata ja sinna jätta. Ma saan aru oma probleemist ja teen tööd selle kallal, aga kas selline löömine võib jääda ka edaspidiseks või on selles eas normaalne? Lihtsalt muretsen etr ei oska oma last kasvatada.... Kardan teda ja tema saab aru sellest ja teebki rohkem lollusi. Elu käib meil päevaplaani järgi - une ja söögiajad.
Lapse muutunud käitumine annab märku tema häiritusest. On selle põhjuseks raskused muutuvate nõudmistega kohanemisel või midagi muud, ei olegi kõige olulisem. Tähtis on, et oskaksite selleks valmis olla ja teaksite, mida teha. Praegu paistate end üsna ebakindlalt tundvat. Märkate isegi, et tahate väga hästi ning siis olete tundlik, raskuste ilmenmist võtate isiklikult ja olete õnnetu. Olete ehmatanud oma reaktsioonidest. Küllap on iga vanem sellises olukorras olnud. Sellest väljatulemiseks tuletage endale meelde, et keegi ei saa ega peagi olema täiuslik. Saate olla oma lapsele kättesaadav ning teha oma parima. Ja lapse käitumine ei ole Teie süü.
Mida siis konkreetsemalt teha?
Esiteks, leidke üles oma eneseusaldus, -kindlus ja tasakaal. Te vajate seda. Olete õigesti tajunud, et laps reageerib teie ebakindlusele. Te peate iseuskuma sellesse, mida ütlete ja teete. Ärge isegi mõelge endast kui pahast emmest. Mõtetel on energia. Te olete parim olemasolev ema oma lapsele. Ja nõudmiste esitamine kuulub lapsevanemaks olemise juurde ega tee Teid halvaks. Ning pahameel ei tee teid ka halvaks, kui Te oma tundeid valitsete ja last lööma ei lähe.
Vaadake üle oma nõudmised ja lapsega olemisviis. Ega seal ei ole ülehoolitsemist, igal sammul sekkumist, õpetamist, keelamist? Püüdke vaadata ennast kõrvalt. Jätke alles olulised nõudmised, kuid jälgige, et lapsele jääks ka n.ö. hingamisruumi.
Leidke igal päeval aega lapsega lihtsalt mängida ja koos olla. See oleks n.ö.kasvatusväline aeg. Selline ühine aeg täidab last eneseusalduse ja rahuga ning kasvatab tema eneseväärtustunnet.
Planeeritavate tegevuste ja muutuste kohta püüdke anda ennetavaid sõnumeid. Nt.: Peale seda mängu hakkame sööma. Hoolitsege, et laps saaks ka oma tegevused lõpuni teha.
Märgake seda, mis hästi ja väljendage tunnustust läbi oma tunnete. Nt.: Küll ma olen rõõmus, et sa tulid kohe, kui kutsusin.
Püüdke hoiduda nn.toast- tuppa hõikumisest. Kui on vaja algatada mingit muutust, nt.lõpetada mäng ja minna pesema ja magama, minge lapse juurde, häälestuge eelolevale protsessile, arvestage võimaliku vastuseisuga, võtke selleks aega, vaadake lapsele silma ja öelge nt. "Kell on .., sul on aeg minna magama." Kui sellele järgneb protestireaktsioon, lülituge aktiivsele kuulamisele. S.t. väljendate lapse tundeid oma sõnadega: "Ma näen, et see ei meeldi sulle. Sa tahaksid veel veidi mängida." Olge kindej ja samas paindlik. Magamaminekule võikski sättida väikse varuajaga. Siis saate lapsele jätta veidi lisaaega mängu lõpetamiseks. Ka võib ennetavaid teateid andes näidata eelnevalt kellaosutile: kui see seisr liigub sinna, siis hakkame asju kokku panema ja lähme pesema.
Püüdke teha kogu protsess lapsele huvitavaks. Paljusid asju saab teha mänguliselt. Ja siis saab anda positiivseid teateid. "Nii tore oli sinuga koos asju kokku korjata."
Löömisega ei tohi muidugi leppida. Ei pea keelama, kuid "Ai, mul on valus, kui sa mind lööd," on piisav. Vajadusel tuleb lapsel ka käest kinni võtta ja see kõrvale juhtida (õrnalt, kuid kindlalt). Ja mina - keel (mul on valus) on lapse jaoks selgem kui kolmandas isikus rääkimine (emmel on valus). Ning ikka tuleb sellistelpuhkudel n.ö. "kerida lint tagasi" ehk vaadata, mille peale laps tigedaks sai ja sõnastada tema tundeid. Nt. : "Sind pahandab, et ... " või "Sa oled solvunud, et..."
Parem on last mitte provotseerida küsimustega "Oled emme kalli?" Eriti mitte siis, kui mingi probleemne olukord. Vastus "issi kalli" peegeldab vaid lapse hetkeemotsioone - solvumist, pahameelt vms, mitte seda, et ta Teid ei armastaks. Selle asemel kallistage teda lihtsalt päeva jooksul ja öelge aeg- ajalt ise talle: "Sa oled mulle kallis."
Veel üks asi. Kuivõrd rahuldatud on teie enda vajadused? Emad, kes endalt aina nõuavad, kuid oma vajadused ära unustavad, on ka kergemini ärrituvad. Et lapsel oleks hea, tuleb hoolitseda ka iseenda ja oma vajaduste eest.
Ma soovitan soojalt nii Th. Gordoni raamatut "Tark lapsevanem" kui perekooli, kus vajaminevaid oskusi praktiliselt harjutada saab. Eelkõige saaksite enesekindlust, oleksite varustatud ja oskaksite valida erinevates olukordades just sobiva "tööriista" e. suhtlemisoskuse.
Julgust, enesekindlust ja avastamisrõõmu!
Meie saime löömisest üsna ruttu lahti nii, et kui tütar mind lõi, keelasin teda, ütlesin, et mul on valus ja tõstsin lapse endast eemale tooli peale. Järgmistel kordadel tõstsin ta toolile juba ilma seletusteta. Ja kuna lapsele minu selline reaktsioon ei meeldinud, saime nädalaga löömisest lahti.
ühinen täielikult Ainoga.see lõputu nämmutamine lastega ei vii ka kuhugi.olen kasvataja ja võin õelda,et lapsed on läinud väga agressiivseks.varem oli rühmas üks laps,kes teisi näris ja lõi,nüüd on üks,kes ei näri ja löö.kolme aastastel on veel lapid püksis.varem tuli laps(1,5 a)lasteaeda,käis juba potil.nüüd on emadele koolid,beebidele koolid,nõustajad,psühholoogid jne.,aga lapsed lähevad järjest julmemaks.kas keegi oskab õelda,millest see tingitud on ?ka minu vanaemal oli oma lapsi üksi sõjaajal raske kasvatada.ka teistel kindlasti.tundub,et mida rohkem annad,seda vähem saad tagasi.
