Kohutav sellest rääkidagi.. ma armastan oma 1,5 aastast last väga ja üritan olla hea ema, ostsin hiljuti ka dr Gordoni raamatu ja ahmin teadmisi. Aga ei suuda ennast taltsutada. Olen löönud oma last, kui ta jonnib ja jonnib. Pärast ise värisen ja tunnen kohutavalt süüdi. Iga õhtu luban, et kunagi enam ei tee ja suudangi end talitseda mingi ajani... kuni silme eest kaob pilt, kõik on must ja... See pole küll vabandus, aga sain ise noorena isa käest pidevalt peksa ja sõimata lihtsalt nii, kui ei teinud midagi, sest olin lihtsalt paha. Ma üritan muuta end pidevalt, aga ... ma ei tea enam midag teha, mehelegi ei julge rääkida ja lapse käest palun iga päev andeks, aga see on vastik ja loll.
Olen kohutav ema ja ei vääri oma inglikest.
Arvan, et taolised mõtted käivad paljude lapsevanemate peast läbi. Vahel lööb kõik üle pea kokku ning tegutseme mõtlematult või ütleme midagi mõtlematut. Lapsevanem ei pea olema eksimatu ning oma eksimuste tunnistamine on tegelikult lastele heaks eeskujuks. Peaks vaid jälgima seda, et vabandamine tihedast kasutamisest tühjaks sõnakõlksuks ei muutuks. Nii võib lapsele jääda mulje, et kõike võib teha - ma ju pärast vabandan.
Ehk lohutab veidi mõte, et probleemi teadvustamise ja tunnistamisega on positiivse lahenduseni mindud juba pool teed. Nüüd on vaja vaid vanadest harjumustest ja käitumismallidest jagu saada. Mis täpsemalt aitaks. Alustuseks proovige leida endale maandav tegevus. Mõni inimene loeb kümneni, mõni käib korraks teises toas, mõni tõstab lapse teise tuppa (loomulikult peab see lapse jaoks ohutu olema ning vältima peaks lapse suunamist voodisse, eriti võrevoodisse - viimane võib põhjustada uneprobleeme, kuna voodi seostub tülidega), tean üht ema, kes tundes, kuidas silme eest äkkvihast mustaks lõi, andis hoobi padja pihta jne. Mis töötab Teie puhul, ei oska öelda. Tore, et mõistate isegi, et laps võiks sellistes olukordades puutumata jääda.
Kuna tunnete huvi Gordoni meetodite vastu, soovitaksin osaleda ka koolitusel. Eelkõige saab sealt tuge ning arutletakse põhjalikumalt kõige selle üle, mis lugedes arusaamatuks võib jääda. Samuti on mitmed kurtnud, et raamat on kirjutatud väga ameerikalikus stiilis - koolitusel on aga näited elust meie ümber ning kergem mõista ning end samastada.
Kirjutan lapsevanema ja koolitusel käinuna. Kindlasti tasub oodata vastust meie perenõustajalt - oskab ehk paremaid käitumisviise välja pakkuda.
Seniks aga jõudu! Te pole minu meelest paha ema, teil on lihtsalt mõned vastuvõetamatud käitumisharjumused, kuid see teid veel pahaks ei tee. Kes meist see ideaal on...
Kallis, ema! Kindlasti pole te paha, vaid vastupidi, püüate olla parem, kui üks inimene suudab. Surute ilmselt kõik negatiivsed tunded maha, kuni need paisuvad nii suureks, et neid pole enam võimalik kontrollida. Iga tunde eel on mõtted. Püdke leida need mõtted, mis tekivad kui laps hakkab jonnima. Sageli väljendub mõte ainult ühes nn, paroolsõnas. Näiteks võite lapse jonni alguses mõelda:"Jälle!" See sõna varjab mingeid mõtteid. Pakun näiteks mõned: " jälle tuleb see olukord, millega ma ei oska midagi peale hakata. Mis ema ma selline olen?" või siis " naabrid kaebavad varsti, et ma ei tule lapsega toime" vms. See vallandab pinge ja vähendab võimet ennast kontrollida. Mõelge nüüd, mis on see, mida te jonni juures ei salli, mis teid ärritab. Kas see, et laps karjub ja see on teistele kuulda või kardate, et see on talle kahjulik. Kas mõtlete, et üks õige ema saab lapse jonniga alati hakkama? Tgelikult ma ei tea, mida te jonni all täpselt mõtlete, kuid arvan, et see on, et laps nutab ja karjub ja võib olla loobib asju või viskab põrandale pikali või lööb. Miks laps nii teeb. Jonn väljendab tavaliselt pettumust või viha. Laps ei oska teisiti oma tundeid väljendada. See on teatud eas üsna levinud käitumisviis. Proovige kõigepealt leppida mõttega, et laps nutab ja see on tema eas igati normaalne. Et jonn ei ole teie pahandamiseks vaid see on lapse tunnete väljendus. Jonnist on kirjutatud mitmeid raamatuid, kus saab nõu erinevate toimetulekuviiside kohta. Ka on seal viiteid, kuidas jonni vähendada. Püüdke leida need olukorrad või põhjused, mis sagedamini jonnini viivad. Võimalusel vähendage jonni põhjuseid. Nüüd natuke ka teist. Mari-Liisi näpunäiteid oma ärrituse maandamiseks võite kasutada. Ma ei tea, kuidas te enne lapse sündi oma vihaga toime tulite, kuid kui see silme eest mustaks minemine on uus nähtus, siis mõelge, kas olete saanud piisavalt puhata. Väsinud või stressis inimene kaotab kergemini kontrolli kui puhanud ja rõõmus. Emad pühendavad ennast täielikult lastele ja unustavad enda vajadused ära. Pidage meeles, et teie olete tähtsam, kui laps, st, et kui teie ennast ära kurnate, siis kannatab ka laps. Piltlikult öeldes, olete teie suur tass ja laps on väike. Kuna laps ise ei suuda oma tassi täita, siis teie peate tema tassi täitama. Kui nüüd teie enda tass on tühi, siis pole teil ka lapsele midagi anda. Endale meeldivate asjade lubamine ongi tassi täitmine, st et pärast olete õnnelikum ja jõuate lapsega rohkem tegelda. Püüdke oma elu nii korraldada, et saate puhata ja vaheldust. Nutikat tassi täitmist! Kui te aga ikka ei tule endaga toime, siis minge julgesti psühholoogi juurde. Ta aitab teil leida meetodeid ensekontrolli parandamiseks.
Ehk leiad siit veidi abi ja uusi mõtteid: http://www.hot.ee/adelheid/
Sa oled hea ema,sa püüad ennast muuta ja parandada saad olukorrast aru,aga teatud hetkel lihtsalt enesekontroll kaob,sest närvisüsteem on saanud lapse eas kannatada.Kui oled huvitatud siis kindlasti on see psühhoterapeudi juures hüpnoosi kaudu ravitav.
Mind on veel aidanud,et kui olen lapse peale väga närvis siis surun küüned patja ja soiun oma ette midagi,
aga veel üks nipp,ki alles tunned et hakkad närvi minema,siis ära lase asja edasi...lõdvestu(kontrolli kas õlad on pingest all) ja korda lauset"OLEN TASANE JA KESKMES RAHULIK JA VAIKNE,EMANA KANNATLIK JA KIIRGAN NAGU PÄIKE. Kui nii mitu korda korrata,siis usu mind see aitab.
Ja tea et sa pole üksi enamusel on samu probleeme..paljud sellest rääkida julgevad on iseasi.
Kindlasti mõtle ka sellele, et kas see on ikka laps kes sul silme eest mustaks võtab?? Mul on enamus tülisid lapsega tulnud sellest, et olen hoopis muude asjade pärast närvis( töö või mees tegi või ütles midagi mis hinge läks jne)Et probleem lapsega tegelikult on see täpike i tähe peal. Targad inimesed nimetavad seda vist suhete kolmnurgaks.
Õnneks on nii, et mida rohkem ma enda käitumisega tegelen seda paremaks olukord läheb.
Edu sulle
midagi samasugust siin. laps on 2aastane. ja ka luban et ei anna ata pepule kuid ikkagi läheb ka silme eest kirjuks ja ikka annan kui närvi lähen. ma saan vihaseks kunas ta ei kuula mind. ma karjun või olen pahandanud, see ei meeldi mulle üldse. ma juba igal õhtul nutan, kui halb ema olen. kardan et laps hakkab äkki mind kartma, kui karjun temaga pidevalt. no kuidas ennast taltsutada, kuidas mitte närvi minna.
laps ka selline püsimatu- lööb, kiusab, röögib oma tahtmist jne...ta paneb mind täiega proovile. sellepärast ma ei jõuagi enam, väsin iga päevaga rohkem ja rohkem.
mul toimub kõik nii automaatselt, ma ennem teen ja siis mõtlen. ma ei mõtle selle peale et seletan või suunad teda mujale. tahan et ta aru saaks et ei tohi nii teha jne..., mõtlen iga päev, et olen hea, et räägin tasakesi lapsega. mingi aeg suudan küll taga rääkida ja seletada, aga ajab ikka vihale küll kui ei kuula ikka. no olen ka tutistanud- ta naerab selle üle.
ma nii kardan et teen lapsele haiget. täna lõi mind koguaeg- pani mind proovile kuidas ma käitun temaga. mind ajas see vihale ja randmest võtsin kinni ja samal ajal pahandasin ja ütlesin : "mis sul viga on, et miks sa selline oled". aga hakkas nutma. kardangi et sai haiget käele, võibolla raputasin natuke ja tegin liiga käele.
ma kardan et ma lähen ja saan vihaseks hoopis muu pärast, kui ma eelmist kirja lugesin. meil mehega probleemid. ja arvan ka et elan lapse peale oma viha välja.
ma ei oska ka sind aidata. kuid loodan et me mõlemad suudame ennast ikka vaos hoida. me tahame ikkagi parimat oma lastele.
edu sulle
