No tõesti ei tea, kummaga tegemist...no on meil selline sügisel kaheksaseks saav tüdruk, kellega kooselu päris raske!
Tüdruk selline kinnine, päev otsa ainult istub ühe koha peal ja loeb, loeb, loeb. Praktiliselt mitte midagi päev otsa ei söö, enda eest hoolitseda ei ole motiveeritud; ägestub väikevenna peale, kui viimane mürada tahab jne. Kui midagi ütled -no püüan rahulikult -läheb asi kohe nugade peale -ütleb ära plära, ära käsi, ära sunni.
Püüame perega teda kodust välja viia- tuleb, ent pärast ikka nuriseb, et pole lõbus olnudki vms.
Kas vajame psühholoogi või psühhiaatrit, eii tea
Kindlasti võib mingi osa sellest käitumisest olla mõjutatud varjatud armukadedusest kaheaastase venna pärast, ent
püüan siiski osutada ju tütrele ka tähelepanu...
Saan aru, et olete mures oma tütre pärast, kes paistab üsna endassetõmbunud. Kirjast ei selgu,kas tüdruk on kogu aeg selline olnud või ainult viimastel aastatel. Arvestades, et vend kaheaastane ja ise kaheksane, siis tulid üksteise järel suured muutused: venna sünd ja kooliminek, kui mitte rohkem (uus isa, elukohavahetus jm., mis tänapäeval nii tavaliseks saanud, et neid tihtipeale muutustena teadvustadagi ei osata). Ilmselt jäite ka lapsega koju. Et mõista oma tütart, tasuks vaadata olukorda tema silmade läbi: mida need muutused talle kaasa on toonud ja mida tema jaoks tähendanud. Käitumine, millest kirjutate, viitab justkui sisemisele ebakindlusele, üksildusele, põgenemisele. Pidev lugemine selles vanuses paistab asendustegevusena millegi olulise puudumisele. Tavaliselt kompenseeritakse sel moel puuduvat lähedust. Võimalik ka, et endalegi märkamatult mõjuvad teie ootused lapsele nõudlikkuse, rahulolematuse, kamandamisena, mille eest ta n.ö. varjub. Ise lapsevanemana tean, kui kergesti asjad, mida enda meelest lapse huvides teen ja nõuan, võivad riivata tema vajadusi ja eneseväärikust. Ja hoolimata sellest, et väiksema lapsega tegelemine nõuab palju aega, vajab suurem rohkem kui püüdu osutada talle ka tähelepanu. Ta vajab jagamatut aega kummagi vanemaga, n.ö. kasvatusvälist aega. See on aeg, mil vanem on jagamatult just selle lapse päralt ning mida laps saab oma soovi kohaselt sisustada. See on koosolemise ja koostegutsemise aeg, mil arendatakse omavahelist suhet ning mis toidab lapse eneseusldust, enesekindlust ja eneseväärikust.
Paistab, et praegusel hetkel tuleks püüda taastada usaldussuhe lapsega. Selleks on vaja tahtmist ja just segamatut aega temaga koosolemiseks. Püüdke leida ettepanekuid just kahekesi tegemisteks - olemiseks, mis ka teda huvitaksid. Öelge tütrele, et nüüd, kus venna veidi suurem, tahate ja saate ka temaga rohkem koos olla. Mõelge koos, kuidas ja milleks seda aega kasutada.
Kui kohtate tütre rahuololematust või vastupanu, lülitage end "kuuldele". Ärge vaielge ega õigustage, vaid kuulake kogu oma olemusega, et aru saada, mida tütar teile öelda püüab. Katsuge mõista tema sõnade taha jäävaid tundeid ja vajadusi ning neid oma sõnadega väljendada. Nt. Kui tütar ütleb: "Seal pole midagi teha, " võiks peegeldus olla "Sa kardad, et sul hakkab seal igav." Edasi saaksite huvi tunda, mida ta tahaks teha, et igav poleks ja koos otsida lahendusi, mis arvestaks selgunud vajadusi. Perekoolis nimetame seda oskust aktiivseks kuulamiseks. Just kuulamisoskus ja mõistmine on sillaks, mille kaudu saab lapsevanem luua lähedussuhte lapsega. Loomulikult eeldab see vanemalt lapse väärtustamist iseseisva inimesena, kel on oma vajadused ja õigus neid rahuldada. Pidades last enda omandiks (kasvõi alateadlikult), on takistatud ka omavahelise usalduse ja läheduse loomine.
Th. Gordoni "Tark lapsevanem" on tõhusaks abiks aktiivse kuulamise arendamisel.
Kui tahate nõu pidada psühholoogiga, võiks pöörduda pereterapeudi poole. Just omavaheliste suhete läbiarutamine kergendab soovitud muutusteks võimaluste leidmist.
Aitäh vastuse eest. Kui järele mõelda, pole meil tütrega viimased 2 aastat olnud ühtegi päeva ilma väikevennata....õnneks saime panna poisi sõime ja nüüd on taas esimesed võimalused tütrega koos olla. Usun, et sellest ajast saab olema kasu!!
