Avastan aeg ajalt lapse mänguasjakastist tundmatuid asju. Ise ka ei tea, kust need pärit. Kahtlustan, et poiss toob neid sõprade poolt koju. Meil pole just vähe mänguasju, aga loomulikult on mõnel sõbral kordades rohkem. Esimene kord kui leidsin, siis olin väga kuri ja noomisin last üsna tugevalt. Nüüd ei julge enam noomida ka, sest kardan, et siis ta ei räägi mulle enam midagi. Aga ikka jääb küsimus, mida siis teha?
Nõustun täiesti Ursulaga ja tema poolt kirjutatut tasub tõesti proovida.
Ära karda lapsega rääkida oma murest ja siinjuures kehtib ütlus „ parem hilja, kui mitte kunagi“. Anna oma murest teada. Kirjelda täpselt seda, mida sa näed, mis on sinu muretsemiseks põhjust andnud. Kui sa suudad öelda ka selle kahju, mis lapse tegevus sulle isiklikult võib kaasa tuua, siis saab teie jutuajamine tavaliselt veelgi tõhusam. Vahest võivad lapse jaoks jääda kaugeks põhjendused „sa võid sõpradest ilma jääda, kui võtad nende asju“ või „kui ma isale sellest räägin, siis sa ma ei kujuta ette, mis isa sinuga ette võtab". Selline hirmutamine ei pruugi aidata kaasa probleemi lahendamisele. Võib juhtuda, et laps ei võta enam teiste asju, sest ta tõesti kardab karistust. Kuid lapsel on mingi mure ja hea oleks kui lapsevanem saaks lapsega rääkides tekitada sellise õhkkonna, et laps usaldaks ja tahaks temaga jagada ka oma muret. Lapse käitumisel on mingi põhjus ja katsu see siis välja selgitada. Edukam sellise probleemi lahendamisel oled siis, kui teed seda rahulikult last kuulates. Esmalt aga anna oma muretsemisest teada : "Ma olen väga mures ja tahaksin sinuga ühest asjast rääkida.."
