Ma ei teagi kust alustada, minu laps on katastroofiliselt muutunud. Vanasti oli ikka emme a ja o, nüüd on seda kõik teised, eriti vanaema. Laps on etapis, kus ema sõna kuulatakse vaid siis kui see kasulik on, kui midagi ei meeldi karjub, lööb , viskab pikali, röögib ja vihastab. Kui temast eemale minna ja kaasa kutsusda, karjub et ei tule, emme mine ära. Viimaselajal on aktuaalseks saanud, et ükskik kes minu ligidal on - tohivad temaga toimetada aga mina ei tohi. Ei tohi ma teda riidesse panna, ega pissile viia. Nüüd oleme juba jõudud ka sinna kus a ei thi enam isegi peale puhuda, kui haiget sai. Kõik mis enemalt oli - seda enam pole. Eriti on ta kinni vanaemas. Kui oleme maal, siis olen mina unustatud, ma tohin ära minna ilma mingi probleemita, mulle lausa karjutakse et emme on paha, mine ra, et tema tahab vanaema. Magama ma teda panna ei saa, läheb hüsteeriasse et tahab vanaema ja hakkab lööma. Ka siis kui magama jääb ja on vaja ta voodisse viia hakkab läbi une riiddlema emme mine ära / emme on paha / vanaema tule siia... selleks on 99% vnaema keda ta kutsub, harva ka mõni teine sugulane. Vägisi tekib tunne, et tal ongi ükskõik oma emast. Oli juhus kus oli vaja jätta ta vanaema juurde ööseks, siis ei tahtnud ta isegi telefonis rääkida. Ometi liiga pole otseselt keegi talle teinud. Vahel viskab pikali ja jonnib/karjub ja ka siis ei tohi teda puutuda. Ma ei saa aru is see on ja miks ta nii käitub, see on üle igasuguste piiride juba. Kas ta tõesti tahab olla mujal ? Kuidas seda oluorda lahendada ? mismoodi käituda nii onnihoogudega ja siis kui ta tahab kedagi teist ?
Olete mures seetõttu, et alates mingist ajast on teie laps hakanud eelistama vanaema ning püüab näidata oma iseseisvust sellega, et ta ei kuula teid, ega lase teil end aidata. Teil tekib selle kõige tõttu tunne, et tal teist ükskõik. Te küsite, kas laps tõesti tahab olla mujal, mitte teie juures. Vastan, et laps kindlasti vajab teid ning eriti just teiepoolset mõistmist, sest ta on hädas. Mulle jääb teie kirja lugedes mulje, et lapsel on mingid pinged, mida ta ei oska väljendada. Osaliselt võib olukorda soodustada arenguline emast eraldumise/iseseisvumise periood, kuid see ei saa olla ainus põhjus.
Et teada saada, miks on laps hakanud teid nö tõrjuma ja eelistama vanaema, võib abi olla sellest, kui vastate järgmistele küsimustele. Millal muutus toimus? Mis toimus teie elus sel ajal, kui muutused lapse käitumises hakkasid ilmnema? Kas võis toimuda mingi sündmus või sündmused, mis lapse usaldust teie kui olulise kiindumusobjekti suhtes häirisid? Kas laps saab veeta teiega piisavalt aega koos, nii et kogu teie tähelepanu on jäägitult temal – minimaalselt pool tundi kuni tund päevas. Kui palju aega saab laps veeta koos isaga? Kuidas näeb olukorda vanaema? Kas teie ja vanaema kasvatusviisid erinevad omavahel palju? Kokkuvõttes, püüdke leida, milline vajadus võib lapsel olla katmata – näiteks läheduse- või turvatunde vajadus, vajadus olla märgatud vms.
Soovite teada, kuidas kujunenud olukorda lahendada? Lisaks otsite viisi jonnihoogudega hakkama saamiseks. Kõige olulisem on alustada kontakti taastamisest lapsega – selleks varuge palju kannatust ja rahulikku meelt. Vaja on aru saada lapse tunnetest ja mõtetest. Selleks soovitan kasutada aktiivset kuulamist, vt http://sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ . Rääkige ka omaenda tunnetest (soovitatavalt mina-keeles, nagu ka antud lingil soovitatakse).
Pidage meeles, et jonn ei ole kunagi suunatud vanemate vastu! See on tegelikult lapse varjatud sõnum: "Mul on mingi mure ja ma ei oska sellega toime tulla. Palun aita mind!"
Seega vajab nuttev/karjuv/maas visklev/pead pesemast keelduv laps mõistmist mitte pahandamist, näägutamist ega karistusi. Teie saate seda pakkuda rahulikuks jäädes, lihtsalt kõrval olles.
Juhul, kui laps teid lööb, siis tuleb talle selgelt mõista anda, et see ei ole vastuvõetav. Kõik tunded on aktsepteeritavad, aga mitte agressiivne käitumine. Väikelapsele piisab, kui ütlete rahulikult, ent konkreetselt: "Stopp! Valus on. Ei löö!".
Teie kirja põhjal ei ole võimalik öelda, millest täpselt lapsel puudu on. Seetõttu soovitan teile vajadusel pöörduda perenõustamisse, kuhu võiks tulla kõik lapsega tegelevad inimesed (st ka vanaema, isa).
Tallinnast, Tartust ja Rakverest leiate pereterapeute järgmiselt lingilt http://sinamina.ee/ee/noustamine/ üle Eesti siit: http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/ .
