Täna oli situatsioon: tulime õuest, laps võttis mütsi peast, pani peeglikapile, siis asus aga peeglisse nägusid tegema ja viskas selle maha. Ma ütlesin, et palun võta üles, müts ei käi maas. Tema teatas, et käib küll ja tegi esiku peegli ees oma nägusid ja asju rahumeeles edasi. Tõstsin mütsi peeglikapile. Järgnes see, et ta viskas mütsi uuesti maha ja ma kordasin oma öeldut. Selle peale ta naeris ja teatas, et käib küll.
Kuidas sellises olukorras käituda?
Teine situatsioon: Mänguasjad on maas. Palun, et ta ta korjaks asjad ära või tuleks mulle appi seda tegema. Ta ei tule, naerab selle peale või siis teatabki, et ei, ma ei tule/ma ei taha.
Okei, täna ja homme korjan asjad ise ära. Aga kui kaua? Kui nii edasi läheb, siis lõpuks ta on teismeline ja ikka mina korjan maast asju ja see mulle ei sobi. Mida teha?
Mingid "mina"-sõnumid selles olukorras ei loe.
Kolmas situatsioon: on uneaeg, laps on juba voodis ja mängib teki, jalgade, käte või millega iganes veel. Ütlen rahulikult, et mänguaeg on läbi, nüüd on uneaeg, palun ära mängi enam vms. Ta ei lõpeta ja vaidleb vastu, et tema tahab mängida ja tema ei maga või siis ta lihtsalt ei jäta järele.
Kasutame ennetavaid sõnumeid ja unerutiine jne. Mida teha?
Teie 2,4 aastane põnn oskab väga selgelt end teie osas kehtestada. "Ei" on sage vastus teie soovidele, saan ma õigesti aru? Kuidas saakski see teisiti olla, tegu ju ise/mina-arengu olulise etapiga.
Ketu - olete Sinamina foorumisse varemaltki kirjutanud, milliseid minu ja teise e-nõustaja poolt antud soovitusi olete rakendanud? Millised oskused on olnud abistavad, kui pikalt olete neid kasutanud (pean silmas just vanemlikku järjepidevust, ükski muutus ei tule kiiresti, st üleöö).
Kirjutate, et minasõnumid ei tööta, laps keeldub koostööst. Kui lapse reaktsioon teie minasõnumile on eitav, (või on tunda, et ta solvus, ärritus, sai kurvaks jne. selle peale), on tõhus teha käiguvahetus, ehk kehtestavalt minasõnumilt liikuda aktiivsele kuulamisele. Peegeldada tagasi lapse tunne/emotsioon, või sõnastada ümber lapse poolt öeldu. Näiteks:
"Sulle tundub, et mütsi koht on põrandal". Mida laps sellele vastab, saate selle taas ümber sõnastada ning kui laps tajub, et te mõistate ka tema seisukohta,- siis- öelge taaskord oma kehtestav minasõnum (hinnanguvaba käitumise kirjeldus, kahju vanemale, tunne sellega seoses). Vajadusel vahetage taas käiku, ent siis lülituge taas enda vajaduste selgitamisele (minasõnum). Selline suhtlusprotsess võtabki aega, arvestage vähemalt kaheksa käiguvahetuse/ümberlülitusega (see on keskmine).
Kindlasti võiksite neid mureolukordi (kindlasti korduvalt, sest väikelapsed unustavad enamuse, mida kuulevad) arutada lapsega siis, kui mure pole akuutne, ehk siis, kui on probleemivaba olukord. Siis tooge välja, selgitage rahulikult, miks väärtustate seda, et asjad käivad oma kohal ning miks peate vajalikuks peale õhtuste unerituaalide lõppu rahulikku uinumist. Niisama rääkige kõikidest teemadest, mida oluliseks peate, jagage oma mõtteid, tundeid, igatsusi, ootusi, kogemusi- nendest laps ju õpibki, samuti lisab see kontakti ja soojust teievahelisse suhtesse; lisaks kuuleb ja hakkab mõistma ta teie väärtusi.
Märgake ja tooge verbaalselt välja iga õnnestunud suhtlusolukord, lapse soovitav käitumine- see innustab teda enam sarnast käitumist korama- kuna iga laps on oma olemuselt hea. Lisaks tahab laps oma vanematele headmeelt valmistada.
Soovitan teil taaskord liituda mõne Tallinnas või teistes eesti linnades toimuvate lastevanemate suhtlustreeningu ehk Gordoni perekooli grupiga. Seal saate tõesti harjutada, õppida koos teiste vanematega, arutada/jagada ja teineteiselt õppida.
