Tere, Räägin kõigepealt meie elukorraldusest. Kodus on kasvamas igati tubli ja tark viie aastane tüdruk. Meil pole kunagi olnud probleeme jonnimise jms, piirid on kenasti paigas ja laps teab mida tohib ja mida mitte. Hoiab väga enda väiksemat õde, aitab süüa teha jms. Eks vahepeal tuleb ikka mõni tüli ette aga ei midagi ebatavalist. Kodust väljaspool on samuti musterlaps. Tema empaatiavõime on üliarenenud, abistab kui keegi kukub ja tunneb kurbust kui keegi kurvastab (lohutab jms).
Suur mure seisneb aga selles, et ta on tohutult minusse (emasse) klammerdunud. Ma veedan lastega väga palju aega koos (lastehoius veedavad nad aastas max 4-5 kuud. Suved teeme vabaks jne. Tegelen nendega, õpime ja meisterdame jne. Toituvad tervislikult...
Aga nüüd probleemi juuurde. Kui ma tahan nx last vanaema juurde viia (kes on väga tore inimene ja hoiab lapsi hästi). Siis järgneb teadaandele hüsteeriline nutt (ma ei räägi tavalisest jonnimisest, vaid laps on tõesti hüsteerias ja kurb ja võib tunde nutta ja ennast järjest rohkem üles keerata ja küsib aina samu küsimusi ja tahab kallistada). Sama kehtib ükskõik kuhu viimisel, kus mind ei ole. Samas kui lapsele järgi lähen, siis räägib kui tore oli ja miks ma nii vara tulin jne. Kui koos üritustel oleme, siis sõbruneb kiiresti teiste lastega ja minu vastu ei tunne huvi aga need kodused emotsioonipursked ja lisaks igaõhtune trall kus laps läheb nuuksudes magama ja küsib kas ta öösel võib kaissu tulla (keerab jälle ennast üles). Uneajad on paigas ja igal õhtul loeme raamatuid ja jutustame, telekat vaatame vähe ja tahvleid ei anna, veedame palju aega õues.
Ma ei tea mida enam teha, tahaks nii väga teda kuidagi aidata. Nutumaik on endal juba suus...
Kirjeldate oma igati hästi arenenud, vahvat viieaastast last. Ainus murettekitav eripära, mida ka põhjalikult avate, on lapse liigne klammerdumine.
Tundub, et panustate oma mõlema lapse kasvatamisse, igakülgsesse arendamisse palju aega ja energiat. Teil on võimalus lapsi hoida ka enam kodus, nii et laste tähelepanu-ja turvalisusevajadus peaks saama igati adekvaatselt kaetud.
Viieaastane tütar saab probleemideta hakkama olukordades, kus olete juures/lähedal (siis ta isegi nö unustab te olemasolu). Samas ta ju käib ka lasteaias, kus peab suutma teist eralduda ning terve päeva ilma teie kohalolekute toime tulema. Te küll ei nimeta, millised on lasteaiahommikud, aga oletan siinkohal, et samuti nutused?
See, et laps ei taha mitte midagi ilma teiete teha, ega ilma teiete olla, viitab eraldumishirmule ehk separatsiooniärevusele.
See, et lapsed hirmu tunnevad, on pigem norm kui erand. Eriti palju erinevaid hirme esineb just väikelastel ja koolieelikutel, kuna nende arusaam maailmast ja mõtlemise eripärad "soosivad" neid.
Samuti võivad lapsed reageerida suurtele muutustele, endale arusaamatutele või pingeid tekitavatele olukordadele pereelus (haigus, muutused vanematevahelises läbisaamises, kolimine, lahutus, vanema tööleminek jne.) ka läbi suurenenud hirmukuse. Kas teie peres on taolisi sündmusi esinenud? Midagi suurt (trauma?) teiega/teie elus, mis võis nii tugevalt last mõjutada? (see võib olla midagi tema väga varajasest lapsepõlvest, hirm võib minna isegi raseduseaega).
Võib mõelda ka lapse individuaalsusest, ehk on see lihtsalt teie tütre eripära, seotud tema temperamenditüübiga?
Kui suur roll on tütre elus lapse isal?
Konkureerimine noorema lapsega?
Igatahes, lapsevanemana saate aidata last, kes juba on hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama. Vältida tuleks naeruvääristamist, sundimist ja loogilist veenmist, lapse hirmu eirata või lubades lapsel kardetud objekti või olukorda vältida- mida te ka ei tee. Ka füüsiline kontakt (silitused, patsutused, kallistused, embus) on lapsele rahustav ja turvatunnet sisendavad.
Tundeid väljendama julgustate oma last aktiivselt kuulates. See on olukorras, kus lapsel on mure (ja see tal ju on!) kõige abistavam. Laps kogeb, et vanem mõistab teda, on temaga. Sageli nutavad lapsed peale vanema poolt tunde peegeldamist ( Näiteks: saan aru, et vanaema juurde minek teeb su õnnetuks ja ajab nutma) mõnda aega veelgi tugevamalt- ja siinkohal tahan teid julgustada!- lubage lapsel nutta (taluge see rahulikuks jäädes ära), nutt on lapse jaoks parim pingemaandaja. Kindlasti ei ole see teile lihtne taluda, aga nuttu ei saa, ega pea takistama!
Olukorras, kus probleemi ei ole, võtke teema jutuks, väljendage oma muret ja öelge, et mõtleme koos, kuidas sul oleks parem aeda minna/vanaema juurde jne.- nii et sina oleksid rahul, ja mina emana ka.
Lapsele on väga toetav, kui võtab/valib ise kodust lahkudes /aeda kaasa siirdeobjekti - see on siis tekike või muu oluline kaisunukk/lelu, nö abivahend, mis oleks talle tegelikult ema asendaja teie äraoleku ajal. Julgustaksin teid kaasama last lahenduste otsimisse, see tõstab ka tema enesehinnangut (mina teen ise midagi oma hirmust jagusaamiseks!). Kuulake oma last aktiivselt, sõnastege ümber tema poolt öeldut, minge tema jutuga kaasa, ehk koorub sealt veel mingi allhoovus... Aktiivsest kuulamisest saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Võite ka kaasata abikaasat enam tütrega koos aega veetma, isade suhe lastega on julgem (ei nunnutata, jne), ehk on abiks, kui isa viib lapsi lasteaeda, isa ütleb (isad räägivadki konkreetsemalt!), et nüüd on vanaema juurde minek...jne.
Sellised mõtted praegu. Loodan, et ühelt poolt lapse kasvades ja teiselt poolt teda teadlikult aktsepteerides/kuulates,- ent piisavalt (ehk isegi enam) ilma teiete olemist, vähendavad tasapisi tema hirmukust teist eralduda.
