Tere,
Mu 5-aastane poeg viskas meie autoklaasi kiviga katki. Ma ei poolda füüsilist karistamist, aga mees arvab, et laps ei saa pahanduse tõsidusest muud moodi aru, kui ta pole pahandusejärgselt ja sealsamas saanud füüsiliselt tunda, millega ta on hakkama saanud, et tal ei tekiks enam tahtmist kivi kättegi võtta. Proovisime kõik veidi rahuneda ja ma küsisin natukese aja pärast pojalt, mis ja kuidas täpsemalt juhtus. Tema selgituse järgi proovis ta kivi ämbrisse visata, mis oli auto ligiduses.
Kuna autoga on vaja sõita, aga uus klaas maksab palju, siis ütlesime pojale, et ta ei saa nüüd uut ratast, sest peame ostma katki tehtud klaasi asemel uue. Kas 5-aastane laps saab sellisel juhul aru, et tema käitumine oli vale ja et ta ei tohi enam sellist asja teha? Või oleksime pidanud asja kuidagi teistmoodi lahendama? Tänud vastamast.
Kahtlete, kas reageerisite õigesti poja pahateole ning soovite selgust saada, missugused kasvatusvõtted oleks kõige asjakohasemad lapse vanust arvestades.
5-aastane laps on maailma avastav rüblik, kellel aktiivse tegutsemise käigus võib juhtuda nii mõndagi, kuna tema kognitiivsed võimed ja motoorsed oskused on alles arenemisjärgus. Nagu ka teie kirjeldatud juhul - poeg proovis kivi ämbrisse visata, kuid see sattus autoklaasi. Kui see juhtus tõesti kogemata, siis oli teie poeg ilmselt ka ise õnnetusest ehmunud ning ka hirmul, mismoodi vanemad reageerivad. Kohane esimene reaktsioon taolisel juhul on lapse tunnete peegeldamine ja tema toetamine, olla lapsele toeks esmase shoki üle elamisel: „Sa paistad olevat tõsiselt ehmunud selle pärast, mis juhtus?“ „Sa kardad, mis nüüd saab?“. Kui laps on veidi rahunenud, küsida „Kas räägiksid, mismoodi see juhtus“ ning sõnastada konkreetselt, kuid võimalikult rahulikuks jäädes oma tunded juhtunuga seoses, kasutades mina-sõnumit: „Sa tegid autoklaasi katki, ma olen väga kurb selle pärast ning mures, kuidas me autole uue klaasi saame.“ Kui nii laps kui vanemad on rahunenud (hiljem samal päeval või ka järgmisel) ja on sobiv hetk aruteluks, võtta teema uuesti üles. Oluline on veenduda, kas juhtunu oli õnnetus, küsida detaile. Arutada lapsega, mida antud olukord kaasa toob – uus klaas maksab hulga raha, mistõttu tuleb edasi lükata planeeritud jalgrattaost. 5-aastane laps on võimeline mõistma oma käitumise ja reaalse tagajärje seoseid, kui seda talle eakohaselt selgitada, kuigi abstraktsetest mõistetest arusaamine võib talle olla raske.
Füüsilisest karistusest on viimasel ajal palju kirjutatud ja räägitud, see teema kütab palju kirgi. Füüsiline karistamise osas on kasvatusteadlased ja püshholoogid leidnud, et see ei oma pikaajalist mõju, ei soodusta lapse seesmise eneseregulatsiooni arengut, vaid paneb ta selle asemel sõltuma välisest kontrollist, lõhub lapse enesehinnangut ning rikub lapse ja lapsevanema vahelist suhet. Täpselt needsamad mõjud võivad kaasneda igasuguse karistamisega. Karistamise asemel võiks lapses arendada käitumise ja tagajärje seose mõistmist. Kuidas tema konkreetne tegu toob kaasa konkreetse tagajärje, mille tõttu peab laps taluma ebamugavust, oodatud ja planeeritud positiivsest tegevusest loobumist, millestki ilmajäämist. Reegel on, et lapse tegu/käitumine ja sellele järgnev peavad olema otseses seoses. Näiteks - kui laps ütleb vanemale halvasti või räägib ebaviisakalt, siis mitte ähvardada karistusega - kui sa niimoodi minuga räägid, siis ma sulle unejuttu ei loe, vaid sõnastada see teistpidi – sa ütlesid mulle inetult, mul läks tuju halvaks ja mul ei ole tahtmist täna sulle unejuttu lugeda. Seeläbi saab laps teadlikuks ka vanema piiridest - missugust käitumist vanem aktsepteerib ja mida mitte.
Kui taolised äpardused nagu kirjeldasite kipuvad teie lapsel juhtuma tihti ning tundub, et laps saadab neid korda meelega, siis kõneleb see mingitest lapse täitmata vajadustest, mis on sellise käitumise taga, nt läheduse vajadus, turvalisuse vajadus. Sel juhul peaks lapse vajadused välja uurima - temaga usalduslikult vesteldes ja aktiivselt kuulates, et jõuda tegelike põhjusteni, ja nendega tegelema.
