Tere! Mure järgmine- meil on kodus 4,5 aastane poiss (ainukene laps). Kui laps ei saa mida tahab või kui talle midagi ei meeldi, siis lööb (tihti ka röögib, jookseb ringi, vehib käte/jalgadega). Lugesin eelnevatest postitustest, et see on eakohane käitumine (laps ei oska veel oma tundeid/pingeid sõnades väljendada) ja meie lapsevanematena peaksime püüdma neid tundeid sõnadesse panna. Olen püüdnud seda teha, aga hetkel teeb lisaks löömisele murelikuks see tekst, mis lapsel suust välja tuleb.
Näiteks ühel õhtul, kui panen poissi magama (olen tema kõrval seni kuni ta uinub-magamine on meil problemaatiline teema sünnist saadik) muutub ta agressiivseks ja lihtsalt lööb mind vastu nägu. Ütlen, et "Lüüa ei tohi, ma saan haiget, kui Sa mind nii lööd". Laps ütleb selle peale, et mul tuli selline tuju, et ma tahan kedagi lüüa.Mina olen nüüd paha poiss ja ma löön Su kohe maha. ja siis ma toon päris püssi ja ma tulistan Su maha".
Ükskord värvis pliiatsitega. Järsku hakkas pliiatsiga seina nn auku tegema. Ütlesin "Pliiats on mõeldud paberile joonistamiseks. Kui Sa veel pliiatsiga seina sisse auku teha proovid,siis ma pean Sult pliiatsid ära võtma". Keelasin sama sõnumiga 2 korda, laps ei kuulanud. Lõpuks võtsin pliiatsid ära. Laps lööb mind selle peale (Ütlen: Lüüa ei tohi, ma saan haiget"), jookseb toa teise otsa, tuleb joostes tagasi,lööb jälle. Siis karjub: "Ma saadan Su surma,lõikan teie maja puruks". Lõpuks viisin ta oma tuppa. Siis tahtis kohe kallistada- kallistasime ja laps rahunes. Kuidas reageerida lapse sellistele tekstidele,mis ta vihasena/pahasena ütleb (Ma saadan su surma, ma tulistan teid kõiki maha, lõikan kõigil pea maha jne)? Kust selline tekst nii väikesel lapsel tuleb ja kuidas sellele reageerida? Kodus me ei vaata vägivaldseid multikaid (kui multikaid vaatab, siis enamasti ETV programmilt)- ühesõnaga hoiame silma peal, mida ja kui palju vaatab. Laps käib lasteaias ka (sügisest uus lasteaed ja uus kodu ka)- seal tal löömistega probleeme pole olnud. Vähemalt kasvatajad ei ole sellele teemale tähelepanu pööranud- olen tagasiside selles osas küsinud. Aitäh igasuguse nõuande eest!
Surma ja tulistamise juttu on kahtlemata raske oma lapse suust kuulda. Püüate mõista, et on eakohaseid käitumisi, kuid ometi ei seletu kõik agressiivsed ilmingud vanusega ja midagi saavad vanemad ka ette võtta, et neid vähendada. Kuigi löömisi esineb ja sõjamänge ka, pole siiski tavapärane, kui laps oma vanematel tahab pead maha lõigata vm. Teiegi oletegi segaduses, sest poiss pole teie teada näinud vägivaldseid filme ega saanud innustust kellegi eeskujust. Kuid raske on ka uskuda, et te kõik selle päris ise välja mõtleb. Kergendust loov on ehk see, et lapse arusaam tapmisest, tulistamisest jms ei ole veel mõistetud samamoodi nagu see on täiskasvanute jaoks. 4-5.a. laps veel ei mõista nende mõistete, sh surma tähendust ja selle tõsidust samamoodi nagu see reaalselt on. Seega ei pruugi ta olla oma olemuselt ja kavatsuselt nii julm kui tema jutust kõlab.
Kindalasti võib arvestada ka seda, et püssid ja sõjamängud on ka eakohased, nagu ka väga elav kujutlusvõime, rollimängud, soov võidelda ja võistelda. Seda oleks hea aga siiski suunata nii, et lapse mängud ja tegevused ei muutuks vägivaldususeks, ei füüsilise ega verbaalses tähenduses. Võimalik, et oleks hea leida sobivaid põnevaid tegevusi ja võistlusmänge, millel on kindlad reeglid ja teie vanemana saate olla juhendajaks ja aidata teha kokkuleppeid, mis on lubatud ja mis mitte.
Kuid ma arvan, et see pole kindlasti veel kõik, mida tasuks proovida ja arvestada. Üldistatult võib väita, et agressiivsus räägib sageli veel muustki kui soov mängida ja end sõdalase või muus rollis kujutleda. Võimalik, et poisi sõjakas fantaasia saab toitu näiteks mõnest tema hirmust või üleelamisest, seda enam, et see võib olla vägagi segatud elava eakohase kujutlusvõimega. Seega on väga oluline arvestada kõigega, mis last veel ümbritseb, nii kodus kui mujal, kuidas ta end tunneb, mille üle muretseb, mis võiks teda ärevaks teha või stressi tekitada. Jälgige, et poiss tunneks end igaks mõttes turvaliselt, ei peaks muretsema ka pereliikmete pärast ja saaks jagada teiega jagada ka oma elamusi ja kujutlusi. Arutlege selle üle temaga, mis mänge lasteaias mängitakse, kuidas ta end seal tunneb, kas ta muretseb vahel kellegi pärast, millest ta unistab jne., peaasi, et tal oleks võimalus teiega jagada oma sisemaailma ja teie saaksite rohkem aimu, mis temaga toimub. Lapse enesetundest räägib väga palju see, mis mänge ta mängib, mida joonistab, mida küsib ja mida unes näeb. Kõik see kokku on väga väärtuslik info, mis võiks teid aidata oma last mõista. Teie olge hea kuulaga, mida ta ka ei räägiks, kuid tehke vahet selles, et aktsepteerida tuleb lapse enesetunnet ja vajadusi, kuid mitte löömist ja teisi probleemseid käitumisi. Jätkate seda, et ütlete, mis teile ei meeldi, kuid seejärel lülituge ümber tema aktiivsele kuulamisele, et ta saaks õppida end teisiti väljendama. Näiteks: mul on valus, ma ei luba sind end lüüa; ma tahan aru saada, mis tuju see löömise tuju on, räägi, mis sind pahandab .. jne . Kohe ja kiiresti ei pruugi ju selguda, mis lapse hinges toimub, kuid proovida tasub. Peale mina-sõnumit on oluline keskenduda löömiselt (see ju vaid millegi tagajärg) temas toimuvale, et tema käitumise ajendit mõista, tema sügavamate vajadusteni jõuda (löömine jm ei ole vajadus, vaid suutmatus oma vajadust väljendada).
Lisan veel, et karistamisi tasub vältida, sh tema teise tuppa saatmisi. Kallistamisi ja muul viisil lähedust, samuti tunnustust, koosolemist jagage aga nii palju kui võimalik ja kindlasti mitte ainult siis, kui peale pahandust lepite. Igaks juhuks selgituseks, et vahel võib osutuda kindlaks mustriks, et enne on vaja teha midagi, mille eest karistada, seejärel leppida ja see ongi peamine viis tunda lähedust.
Kui aga laps tunneb end armastatuna, väärtustatuna, hirmuvabalt ja turvaliselt, siis pole vägivaldsusel enam kohta ja probleemsed käitumised taanduvad. Loodetavasti taandub ka teie mure poja pärast ja leiate sobivaid viise talle näidata, et „pahast tujust“ saab jagu ka teisiti ja teil on koos olla tore.
