Laps on 2 aastane ja mõni kuu peale. Olen siiamaani koguaeg temale palju aega pühendanud. Poolteist aastat tundsin, et pean olema koguaeg läheduses, et ei saanud minna ära paariks tunnikski. Nüüd on selles mõttes lihtsam, et kui ütlen, et lähen, siis ta nagu oskaks arvestada sellega. Aga kui unustan ennast õue ilma talle ütlemata siis nutab uksepeal emmet, kuigi issi on sealsamas. Tunnen, et nüüd on see aeg käes kus ma tahaksin natuke aega ka endale. Olen siiamaani kõik nö kohustuslikud tegevused kõrvale lükanud või läbi suure häda ära teinud. Laps on harjunud, et ma tegelen temaga ja olen tema jaoks olemas, kasvõi niisama istun kõrval. Kuidas peaks talle selgeks tegema, et nüüd ta peab mängima üksi, et emme teeb süüa või teeb tööd arvutis või midagi muud tähtsat tegevust. Vahel lepib hetkeks, aga siis varsti unustab ja kutsub mind jälle mängima. Kui ütlen, et teen süüa, siis annab märku, et ei tohi süüa teha. Vahel tundub mulle, et ta ei taha süüa, sest see on midagi mida emme teeb siis kui lapsega ei mängi. Kuidas talle selgeks teha, et nüüd teen selle või selle lõpuni. Tihti jätan ärritunult asjad pooleli, aga kui jään endale kindlaks siis on mul ka nii paha tunne, et laps on õnnetu või jätan ta unarusse, või et ma ei ole tema jaoks olemas kui tal vaja on. Ilmselt ma tunnen, et minu jaoks pole oldud olemas siis kui mul seda vaja on olnud, seega ma tahan olla nö parem vanem oma lapsele. Aga kus on piir? Kui palju ja kui vähe on normaalne lapsega tegeleda ja talle tähelepanu osutada? Imetlen emasid kes ei pane oma lapsi lasteaeda ja saavad kodus kõik tehtud. Tahaksin ka selline olla, teha asju lapsega koos ja lapse kõrval, aga ei oska ja kardan, et ainuke võimalus on lasteaed, aga sellega me tahaks veel oodata. Kas asi on minus või asi on lapses? Kas mul on laps, kes vajab palju tähelepanu või olen mina see, kes ei saa oma asjadega hakkama?
Paljud lapsevanemad on otsustanud lasteaia kasuks juba üsna pea peale emapalga lõppu Teil on õnnestunud oma elu sättida niiviisi, et saate oma 2 aastasega veel kodus olla. Olete seadnud oma toimetusi nii, et laps teaks, et olete tema jaoks olemas. Lõppkokkuvõttes on see ju lapse arengule suur tugi. Praegu tunnete, et oluord on hakanud teid justkui piirama.
Võib olla peegeldub teie tundes hoopiski lapse sisemine soov või valmisolek teist kaugeneda? Teise ja kolmanda eluaasta vahel leiab aset lapse oluline iseseisvumine. Kaheaastane loob oma peas korda. Paljud tegevused on seotud õiges järjekorras tegemisega ja õigesse kohta panemisega. Kahe ja poole aastaselt tahab ta teha kõike ise ja kolmeselt tahab ta olla autonoomne isik, kes osaleb teie tegemistes. Oma emotsioonidega toimetulekut õpib ta jätkuvalt ja pidevalt ning ikka tuleb ette, et olukord ei vasta tema ootustele ja emotsioonidetorm ujutab üle kogu keha. Siis saab nutust leevendust ja emmelt lohutust.
Kaheaastane laps suudab juba kujutleda pilte oma peas. Ühest küljest võimaldabki see ilma suurema traumata alustada lasteaiateed. Kujutlus kõige lähedasemast hooldajast (emast või isast) püsib mõnda aega meeles. Ja seda vaatamata sellele, et ema või isa käeulatuses ei ole. Et see kujutluspilt muutuks üha stabiilsemaks vajab laps teadmist, et asjad on n.ö. korras- iga asi omal kohal. Kui tegelikkus ei vasta lapse kujutluspildile, siis tekib lapse ajus kaos. See teadmine võiks seletada teie poolt kirjeldatut, kus laps, teades ette teie toimetamisi, lepib sellega oluliselt paremini, kui siis kui kaote tema jaoks ootamatult.
Kui vajate nüüd juba rohkem aega oma toimetamisteks, siis võiksite seda ka võtta. Kindlsti ei saa te loota, et laps kohe omapäi mängima hakkab. Eks ta ikka tahab olla teie läheduses või ka kõrvaltoas, kus te ukseaugust näha olete. Vahepeal, kaotades teid silmist, tuleb ta jälle teie lähedusse toimetama. Siis on vaja, et te tema mõtteid ja tundeid peegeldate, sest nii saab laps kõige kindlama kinnituse, et olete tema jaoks olemas. Arvutitöö osas olen ma pigem kahtlev. Laps tajub, et te olete tema jaoks ära ja on üsna tõenäoline, et ta muutub rahutuks ja üritab teid maksku, mis maksab tagasi saada.
Kui toimetamised tahavad toimetamist või oma tassike teed lõpulejoomist, siis saate sellest lapsega eelnevalt rääkida. Emme teeb nüüd need asjad ära ja siis saame koos raamatut vaadata jne. Kuna teadmiseks, et te olete olemas, ei vaja laps kinnitust just igal hetkel, siis jääge kindlaks ja korrake, et te ei saa temaga praegu tegeleda ja ta peab natuke ootama. Niiviisi arendate lapse empaatiavõimet (emmel on ka vajadused). Kui laps on õnnetu, siis te peegeldate talle tema tunnet, vajadusel lohutate, andes niiviisi teada, et mõistate teda, kuid viite oma ettevõtmise siiski lõpule. Kui usute ise, et olete piisavalt hea lapsevanem, siis ei tule ka oma lapsepõlvest pärit kompenseerimist vajavad tunded nii kergesti kimbutama.
