Tere!
'Mul on 1,8 aastane laps. Nüüd viimasel ajal laps muudkui näpistab ja lööb. Näpistamise ja löömise ajal on väga tige nägu peas. Nii kui midagi ei saa tema tahte järgi tehtud, tuleb uuesti tige nägu pähe. Vahel isegi keset rõõmsat mängmist tuleb ja näpistab. See nägu on tõesti hirmuäratav. Algul näpsitas ainult mind ( ema) aga nüüd kui olen oma vanemate juures on laps hakanud ka tädi ja vanaema näpistama ja juustest kiskuma. Isa ei näpista ega tee isale ka seda tigedat nägu. Kas see on eakohane käitumine? Mida sellises olukorras teha? Õudne on näha oma lapsel sellist tigedat nägu. Muidu rõõmsameelne ja asjalik laps.
Muidugi võib see ehmatada teid, kui muidu igati tore ja rõõmus laps äkitselt tigedaks muutub ja näpistab. Üsna loomulik, et see juhtub valikuliselt ja teatud olukordades ning tavapäraselt siis, kui ta ei saa, mida tahab.
Võib küll nii öelda, et see käitumine on eakohane. Just selles vanuses, kui laps püüab järjest enam enda eest seista, teadvustab oma mina, eristab end teistest ja teab, mida tahab ja ei taha ning selgub, et maailm polegi ettearvatav, turvaline ja kontrollitav – kõik see teeb lapse ebakindlaks ning vahel ka tigedaks. Kuni sõnaosavust veel pole, siis ei jäägi muud üle kui väljendada end nö käepäraste vahenditega ja ta teeb seda, mida oskab, et anda teada, mida ta tahab ja mida ta ei salli. Kuid kahjuks võib juhtuda, et selleks, et end arusaadavaks teha, lähevad käiku ka ebasoovitavad viisid nagu , löömine või tutistamine. Selles vanuses esineb sageli ka hammustamist. Enamasti tahab laps ikka edastada mingit kindlat sõnumit, on see siis pettumus, ärevus, armukadedus vm emotsioon ning tähtis oleks, et see jõuaks teisteni.
Selles olukorras on ilmselt tavapärane ka see, et laps saab noomida. Arusaadav, et tulebki selgelt anda teada, et näpistada ja lüüa ei ole lubatud, kuid oluline on ka, kuidas. Nii on kohane seada piire ja öelda, et saite haiget või et te ei taha, et lööb. Kuid sama oluline on püüda jõuda lapses toimuvani, et mõista, millest see näpistamine või löömine räägib, mis teda häirib, pahandab ja mida ta vajab. Kui see jääb selguseta, siis lapses pinged kuhjuvad, hirm, et keegi ei mõista suureneb, ebakindlus kasvab nii järjest hullemaid asju peab ta korda saatma, et end nähtavaks ja kuuldavaks teha. Siit siis soovitus, et iga kord kui olete löömise vm soovimatu käitumisele piiri seadnud (kasutage kehtestavat mina-sõnumit), siis kohe keskenduge lapse aktiivsele kuulamisele. Just see annab talle kogemuse, et soovite temast aru saada ning tasapisi omandab ta ka vastava sõnavara, et end ise väljendama hakata. Niisiis, olenevalt olukorrast püüdke peegeldada tema tundeid: sulle ei meeldinud, et ...., said pahaseks, sest .... . Piisab lühikesest ja konkreetsest oletusest ja jälgige lapselt saadud tagasisidet, kas mõistsite teda. Oluline, et laps kogeks, et tunded on lubatud ja ta ei ole halb, kuid kõik käitumised ei ole lubatud. Ta vajab uut kogemust - kuidas tohib oma pahameelt väljendada nii, et keegi ei kannataks.
Lisan igaks juhuks veel, et laps õpib peamiselt eeskuju kaudu ning vältige ka ise igasuguseid agressiivseid väljendusi, sh näpistamisi, tutistamisi. See, kuidas teie kohtlete teda, kuidas teie seisate enda eest, seate piire – see on õppetund ka lapsele. Kui teie kasutate konkreetseid mina-sõnumeid ja hoolite tema vajadustest, siis seda õpib ka tema seda ning peagi pole enam vaja ennast arusaadavaks tegemiseks kasutada näpistamist ega teisi sobimatuid viise.
