Meil on peres 3 last (10-, 9- ja 4-aastane). Pere suhted on head ja kuigi tööl käivate vanematena ei ole piisavalt aega kõigiga kõike teha, leiame me ikka iga päev kõikide laste jaoks või veidigi, et neid kuulata ja nendega rääkida, nende jaoks olemas olla. Peavalu valmistab pere väikseim… Ta võib ükskõik, mis asjast, ükskõik, mis ajal ja missuguses situatsioonis hakata ketrama ja ketrama ja ketrama ning see lõpeb alati korraliku jonnihooga. Võiksin paralleele tuua umbes kaheaastaste lastega, kes oma piire katsetades võivad oma soove nõuda hingematva kisani. Aga tegemist on 4-aastasega! Paar iseloomulikku näidet – ärkab hommikul üles, on oma voodis ja hõikab:“ Emme anna käsi!“, „Emme, palun anna käsi“. Samal ajal olen veel isegi voodis. Ja seda „kätt“ tahab ta selleks, et ma võtaksin tal käest kinni ja siis tuleksime koos meie tuppa. Hõikan, et tule meie juurde. Ei tule ja hakkab ja hakkab ja hakkab – käsi, anna käsi, anna käsi jne, jne, jne. Samuti võib kõik olla täiesti korras, söök valmis, laud kaetud, olen öelnud, et hakkame sööma, minge peske, palun käed“ Suuremad lapsed lähevad, väike justkui on valmis minema ja siis käib kui krõks ja ei lähe. Tunnetan juba hetke, võtan ennast nö kokku, ei lähe pahaseks, ütlen suhteliselt kerglase emotsiooniga, et noh, mine pese käed, hakkame sööma. Ja kõik, ei lähe. „Pese sina minu käed“ „Ei ma saa praegu, ma pean toidud lauale tõstma“ Pese sina minu käed, pese sina minu käed! jne, jne, jne Kisa taevani ja oi, kui kauaks… Täiesti uskumatu ja ma olen nii väga väsinud juba sellisest igast väiksemast asjast jama tekkimisest. Ja ma võin kindlalt enda suhtes öelda, et jah, ma jään endale kindlaks ja las siis karjub oma karjumised ära, kuid ma ei saa taganeda. Kindlasti ei ole ma range lapsevanem, kuid üritan hoida siiski kindlat joont. Ja vanemate lastega on kõik enam-vähem õnnestunud. Pisemaga, on aga täiesti uskumatu olukord. Ta võib selliselt päevas 4 korda jonnituurid üles võtta ja seda isegi olukorras, kus ta ise käib vahepeal lasteaias ja nii ehk naa oleme koos vaid loetud tunnid. Ja lasteaeda siiski kah „süüdistada“ ei tahaks, sest seal talle meeldib ja tuleb alati rõõmsatujulisena ja energilisena. Kuid nüüd olen ise küll juba nii nõutu ja kuidagi ei oska temaga. Ei heaga, ei halvaga, ei rõõmsalt, ei kurjalt. Ükski jutt ei mõju. Ka hilisem vestlus, et selline jonn ei aita tal tema soovi saavutada…
On meeldiv kuulda, et leiate oma 3-le lapsele igas päevas aega, et neid kuulata ja nende jaoks olemas olla. Mõistan, et teie kaks vanemat last on siiani käitunud üsna ootuspäraselt, kuid noorima lapse jonnihoogudele on teil raske mingit seletust leida.
Kuigi suures plaanis ongi nii, et lastele piisab, kui nad saavad armastust täis kodus turvaliselt täiskasvanute kõrval areneda, võib mõnikord ikkagi ette tulla tagasilööke. Isegi kõige ideaalsemas ja stabiilsemas peres on perioode, kus on stressirohkemad ajad. Lapsed sünnivad erineva geneetilise baasiga, keskkond, mis meid ümbritseb, muutub pidevalt. On hoopis erinev kasvukeskkond, kui peres on toimetamas üks või kaks või hoopis kolm last. Nii uuringud, kui erinevad kliendilood on näidanud, et perre erinevatel aegadel sündinud lapsed tajuvad ja tunnetavad kodu tihti erinevatena, olgugi, et justkui suuri muudatusi pere elukeskkonnas toimunud ei ole. Hoopis teine tunne on olla pere kolmas laps kui esimene või teine. See ei ole halb ega hea, see on lihtsalt teistmoodi. Seega on päris raske viidata ühele ja kindlale põhjusele, miks teie noorim laps käitub just nagu ta käitub. Ainus võimalik tee on lihtsalt katsetada ja ainus kindlalt mõjuv tegur on aeg.
Vähemalt kirjas kirjeldatud näidete põhjal tunduvad jonnihood olevat seotud just teiega. Võib olla on see märgiks, et teie noorim laps vajab veidi rohkem just teie aega. Võiksite paar nädalat katsetada ja leida igasse päeva ka selliseid tegevusi, kus te koos mängite mõne mängu, kus saate tema tundeid natuke keskmisest rohkem peegeldada, kus olete keskmisest rohkem tema päralt. Seda võiks pigem teha siis, kui ei ole järjekordset jonnihoogu. Nii ei teki lapsel seost jonnihoo ja teie tähelepanu vahel. Pigem on see justkui n.ö. armastuse anuma täitmine, ehk jonnihoo ennetamine.
Neljaselt on laps tavaliselt avastamas, et igasugused reeglid on tegelikult kokkulepped. Nii tahab ta tihti ise omi reegleid kehtestada ja vaadata, kuidas mäng või situatsioonid muutuvad, Laps juskui vajab seda enda jõu demonstreerimist, eelkõige iseendale demonstreerimist. Liiatigi, kui ees on kasvamas varsti eelteismeikka jõudvad õed/vennad, kes saavad ise palju rohkem asju otsustada ja keda tahaks nii väga jäljendada.
Lapsel on õigus kogeda kõiki tundeid, ka negatiivseid tundeid ja viha. Kuna lapse ajukoor, mis peaks normaliseerima olukorda ja töötama n.ö. terve mõistusena, ei tööta veel täiskasvanuga samal tasemel, siis on lapse aju ja kogu keha reaktsioon pettumusele palju äärmuslikum. Pettumus aktiveerib ajus ärevuse ja valutsentrid ja keha ujutatakse stressihormoonidega üle. Lapsevanema roll on last sellises situatsioonis rahustada. Lapsevanema roll on ka õpetada, kuidas negatiivsete tunnetega ajapikku toime tulla. Kõige efektiivsem moodus on muidugi eeskujul põhinev õpetamine. Lisaks võiksite koos vaadata erinevate emotsioonidega nägudest pilte. Neid leiab kasvõi netist. Võiksite vaadata kodus raamatuid ja arutada, mida piltidel olevad tegelased võiksid tunda ja kui neil on paha tuju või kui nad on vihased, siis mida nad võiksid teha, et tuleks parem tuju jne. Ehk oleks hea koos oma suure perega mõnikord õhtul arutada, kuidas päev läks ja rääkida ka sellest, milliseid õnnestumisi ja ebaõnnestumisi ette tuli. Oleks hea, kui täiskasvanutena näitaksite eeskuju. Näiteks räägib isa, kuidas tal tuli päeval ette mingi probleemne situatsioon, näiteks tööl mingi asi ebaõnnestus ja teda ei mõistetud või loksus pükstele kohvi peale vms. Ja mida ta siis tundis (oli vihane, solvunud, õnnetu, hirmunud….) ja kuidas sellest üle sai. Võiksite võtta loosi ja valida, kas täna õhtul rääkida päeva jooksul ette tulnud headest asjadest või seekord hoopis ebaõnnestumistest. Teie enda ja laste isa puhul ei ole ju oluline, et see mida te näideteks toote, oleks absoluutne tõde. Oluline on, et lapsed saaksid tööriista, kuidas oma tunnetest rääkida ja teadmise, et alati ei pea negatiivseid tundeid jonnina välja elama või vastupidi enda sisse matma. Kindlasti oleks sellistest aruteludest kasu ka teie vanematele lastele.
