Kuidas teha arenguhäirega lapsele selgeks õige ja vale käitumise?
Mul on 3,5 aastane poiss, kellel on diagnoositud kõne arengu häire. Ta on käinud aasta tasandusrühmas. Kõnet on tal endiselt vähe. Lasteaias kautab ta vaid jah ja ei enamasti. Logopediga omavahelolles või kodus räägib pisut rohkem ka lühilauseid enamasti kuni 3 sõna. Käitumisega on olnud probleeme juba pikka aega, alguses tuli ta kallale siis kui keegi temast aru ei saanud, kuid hetkel on ta möödaminnes teistele lihtsalt haiget tegema hakanud. Eriti hulluks läksolukord peale tema viimast operatsiooni mis oli kuu aja eest. Löömine ja juuustest kinni krahmamist ei oska ma seostada mingite tujudega. Lapse vanaema kes on olnud kaua lasteaias tööl ei oska sellise käitumise peale midagi kosta. Sest selgitamisest tema puhul abi pole. Ma olen proovinud panna teda nurka kolmeks minutiks,peale seda selgitanud miks ta nurgas istus. Olen pannud ta voodisse ja rääkinud et ärgu tehku teistele sama mis ta ise ei taha. Ja ka seda et kui ta nii käitub pole tal sõpru. Viimasel ajal olen hakkand teda hirmutama, et kui ta halvasti käitub olen sunnitud ta lastekodusse viima, see aitab osaliselt kuid on teinud olukorra hullemaks.
Millest järeldada et laps saab mu räägitud jutust aru?
Enamas on ta vastused suvalised. Umbes kui küsida sama küsimust mitu korda vastav igakord erinevalt. Samas oskab ta aga väljendada peaaegu oma esmasi vajadusi.
Tal on määratud rehaplaan kuid selles määratud teenuseid me miskipärast ei saa. Sai see viidud siis ühte asutusse kus käisime ühe korra logopedi juures edasi öeldi et kuna vabu aegu ei ole helistavad nad kui vabaneb esimene vaba aeg (sellest on poolteist aastat möödas).
Tuttav psühholoog kellega rääkisin sellest probleemist käskis pöörduda Tartu Laste Tugikeskusesse kuid lootsin esmalt siit abi leida, et ikka ise hakkama saada.
Teile tundub, et teie kõnehäirega pojal on rase mõista, mis on õige ja mis vale käitumine.
Väikelapse eas toimub väga kiire areng. Kuni kooli alguseni läbivad lapsed erinevaid perioode, kus eraldutakse emast, otsitakse oma Mina, katsetatakse piire, õpitakse suhtlemist jne. Isegi lastel, kes üldiselt ja keskmiselt läbivad kõik etapid tavakiirusel, tuleb ette perioode, kus toimub väike tagasilangus või kus esineb mittesoovitud käitumist. Last võivad mõjutada nii muutused tema igapäevases keskkonnas kui ka lapsevanemate stress ning eluprobleemid. Kui lapsel on olnud tervisega probleeme ja lausa operatsioon, siis võib lapse ootamatut käitumist pidada pigem reegliks kui erandiks. Kuna tervisest tulenevad probleemid tekitavad ebastabiilse keskkonna, siis on kõige olulisem, et lapse igapäevane keskkond oleks toetav, hooliv ja stabiilne. Karistamine ei ole kindlasti mingi imevahend ja see võib mingil hetkel küll veidi korrigeerida käitumist, kuid teeb seda läbi hirmu. See ei tekita sisemist kontrolli ja võimet oma elu ise juhtida. Hirmutamine on otsene vägivald lapse vastu! Palun ärge tehke seda! Selgitada küll tuleb, ja pidevalt ja kannatlikult, kuid ei saa oodata, et selles vanuses laps mõistaks sõnu nagu täiskasvanu. Tänu kõne häirumisele võib ka kõne mõistmise pool olla lapsel keskmisest problemaatilisem. Seega ei ole teie küsimusele võimalik kindlat vastust anda.
Kuna teil ja teie lapsel on väga vajalik stabiilne toetus, siis olge kindlasti julge ja initsiatiivikas kasutamaks erinevaid võimalikke nõustamisvõimalusi. Selliste erilist tegutsemist nõudvate olukordade puhul ei ole neti teel nõustamisest kasu. Kindlasti pange end kirja Laste Tugikeskusesse ja nõudke jätkuvalt teenuseid rehabilitatsiooni plaani alusel. Võib olla oleks teil võimalik leida erinevaid abi võimalusi kohaliku Rajaleidja keskusega ja linna sotsiaalosakonnaga suheldes.
Soovitan teile lugeda ka raamatut:Isabelle Filliozat "Minu mõistus on otsas."
Lisan, et lastele, kel raskusi eneseväljendamisega ja ehk ka sõnade mõistmisega, on eriti kasulikud igasugused loovteraapiad. Võiksite katsetada näiteks Teraapiavormi “Töö saviväljal.”
