Meil on peres kolm eelkooliealist last (tüdruk 7, poiss 4, tüdruk 2). Loomulikult võisteldakse vanemate tähelepanu pärast ja omavahelised nagelused on kerged tekkima.
Väga murelikuks on mind aga teinud asjaolu, et ma ei oska saada hakkama oma vihatundega ega õpetada hakkamasaamist ka oma lastele. Kui oma tass on tühi, olen olnud pikalt lastega üksi, meil on olnud kehv päev vm., siis mingil hetkel lihtsalt pahvatan- karjun laste peale või tutistan süüdlasi. Eriti lähen närvi kui keegi kiusab meelega venda-õde või ei reageeri minu korduvatele ütlustele tulla sööma, pesta hambad ära vms. Pärast me muidugi lepime ja kallistame, arutame, et mis juhtus ja miks ema nii pahaseks sai. Aga tegu on ju tehtud ja kahjuks kordub kõik soodustaval hetkel uuesti.
Ma ei ole oma käitumisega absoluutselt rahul. Ise olen kasvanud täiesti vägivallavabas peres.
Nüüd näen, et ka minu lapsed on võtnud üle sama käitumismudeli. Et kui vihatunne peal, siis ikka kätega juustes kinni. Ma ei taha oma koju vägivalda.
Vihahoo ajal olen siis nagu teine inimene ja ei suuda adekvaatselt mõelda. Sellel hetkel tundub, et karjudes/tutistades saan lõpuks ometi panna piiri asjale, mis mind väga häirib. Palun konkreetseid nippe kuidas käituda kui silme ees on must? Minna rahunema? Võtta kasutusele mingi koodsõnum, et teine pool saab aru, et nüüd on viimane piir? Kuidas õpetada vihaga toimetulekut 7- ja 4-aastasele? (kahesega meil veel neid probleeme väga pole).
Ps. Laste isa on igati toetav ja peresuhe korras, aga alati ei ole võimalik vältida olukorda, et olen pikalt lastega üksi ja oma aega vähe.
Olete teadlik, kuidas teie enda seisund, kuhjunud pinged, „tühi tass“ võib vihaseks teha ja loomulikult on siis rakse plahvatamist ära hoida. Kahjuks on ka nii, et kui vanemad on ülekurnatud, siis kannatavad ka lapsed. Kõik see, mida kirjeldate ongi omavahel seotud – laste omavahelised nägelemised, sõnakuulmatus ja teie pahandamised. Sellest ringist on lastel raske ise välja tulla. Nagu ise oma kirjas juba kõik olulise oletegi juba kirjeldanud, siis eelkõige vajate teie „oma tassi“ täitmist. Hea ressurss on kindlasti toetavad head suhted mehega. Nagu ma aru saan, siis vajate veidi rohkem enda jaoks aega. Arutlege koos, kuidas seda leida ja kindlasti ka mehega kahekesi olemiste aega. On ju sageli nii, et väikeste lastega peredel jääb mees-naise suhe tahaplaanile, kuid seegi vajab pidevat toitu ja soojendamist. On ju pere alustalaks just hästi toimiv paarisuhe. Kui teie olete õnnelikud ja tasakaalus, siis tulevad ka lapsed paremini toime.
Niisiis mõelge läbi, millised on teie enda vajadused, st kuidas „oma tassi“ täita ja kuidas seda vähest aega, mis endale võimaldada saate, parimal moel ära kasutada.
Mis puudutab nippe, kui silme eest on must, siis kui tõesti suudate sel hetkel aega maha võtta, siis loomulikult on see hea mõte – on see siis kümneni lugemine, sügavalt hingamine, mõtete ümbersuunamine, värske õhk või jalutamine – mis iganes teile sobib, meelde tuleb ja toimib. Kui veel mõelda abinõudele, siis veelgi parem oleks proovida vihastamist ennetada. Küllap teate juba oma kogemusest, millal, mis olukorras enim pingeid esineb, samuti seda, millal hakkab teie piir lähenema. Pole hea mõte pingeid koguda, sest siis kui viha juba keeb, ongi raske midagi mõistlikku teha, kuid enne seda on see võimalik. Seega, andke varakult teada, kui hakkate ärrituma ja tehke seda kehtestava mina-sõnumi kaudu (vt ka Suhtlemisoskuste KKK), st öeldes, mis teid häirib, pahandab, kurnab, väsitab jne. Või siis seda, mida vajate; nt puhkust enda jaoks, vaikust, abi jne. See on ka lastele parim viis, et ka nemad ei peaks omavahel arveid klaarima, tutistama jne. vaid räägiksid selgelt, konkreetselt, mida mina-keel oma olemuselt on. Oleks ju see juba edusamm, kui tutistamise asemel saaks öelda, et olen pahane. Kui aga siiski te endaga rahul ei ole ja näib, et olete käitunud sobimatult, siis vabandage . Kõige olulisem ongi olla siiras ja loomulik. Igal vanemal on õigus saada pahaseks, ärrituda, olla tüdinud, väsinud, aga ka eksida ja saada andeks antud. Lapsed saavad ka teie eeskujul õppida, kuidas tulla toime probleemidega ja kuidas üksteise vajaduste ja piiridega arvestada ning kuidas toimida eksimuste korral.
