Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: Minu 3a. poiss ei kuula sõna ( mida teha)?

Ällu
Külaline
Postitatud 28.10.2014 kell 23:52
Tere,
Minu 3a laps ei kuula minu ega oma isa sõna. Tõsine probleem on magama minemisega. 1-2 aastaselt ta uinus ilusti ( üksinda) oma toas. Panime lapse voodi ja mingi aja pärast magas. Nüüd ta tahab mind (ema) koguaeg enda kaissu, ennem magama ei jää. Ta juba suur poiss ja ma ei taha koguaeg ta kõrval olla, kui magama vaja minna. Ma olen lugenud talle unejuttu, et peale seda lubab ilusti uinuda, olen jätnud väikse tule põlema kui ta ei taha pimedas olla, toa ukse lahti kui vaja. Aga ei midagi, tuleb ikka voodist välja, me räägime alguses ilusti, selgitame miks peab magama minema, ta justkui saab aru, et ta teeb valest ja nüüd jääb magama. Ja nii kui selja keerad on ta jälle voodist väljas, kui ei jõua enam ilusti paluda ja rääkida, tõstame häält, tema ei tee välja, naerab näkku. Iga õhtu peame me häält tõstma ja viimaks võtame välja vitsa või tutistame. Mõnikord saab esimese karistusega aru ja jääb magama, samas teistel päevadel see ka ei aita! Ei oska enam midagi teha. Kuidas peaks käituma, mida tegema? Ei taha oma lapsega karjuda ja ei taha karistada, aga midagi muud ei aita.
Lõuna und ta nv enam üldse ei maga, lasteaias magab väga ilusti.
Vastust ootama jäädes,
Ällu
Õnne Aas-Udam
Psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 29.10.2014 kell 19:59
Teie lapsel on sattunud ajaliselt kokku saatunud kaks suurt asja- (loodan, et ma eksi!) esiteks lasteaeda minek, kui väga suur muutus lapse elus, millega kohanemine võtab aega ja energiat ning mis enamasti toob igal lapsel kaasa mõnetisi tagasilangusi arengus või käitumises; teiseks jonniea algus, millest kohe kirjutan põhjalikumalt.
Kui mõistame, teame rohkem lapse arengust ja mis/miks mingil ajal toimub, on meil lihtsam oma last mõista (mitte hukka mõista) ja seetõttu ka olukordi lahendada, olles ise rahulikumad.
Umbes pooleteise-kahe aasta vanustel lastel algab "jonni"periood või trotsiiga, seotud on see minatunnetuse järkjärgulise tekkimisega. (Ingliskeelses kirjanduses on sellel nimetus temper tantrum). Negatiivsete emotsioonide pursked, endast väljaminekud, keeldumine koostööst, raevuhood, nutt, lollitamine jne. võivad kesta kuni neljanda eluaastani. Sõltumata sellest, kuidas seda perioodi nimetatakse, on see tavaline osa lapse arenguteest.
Väikelapsed testivad selles faasis piire. Nad tahavad näha, kui kaugele nad võivad minna, enne kui lapsevanem lõpetab tema ebakohase käitumise. Väikelapsed on väga enesekesksed ja ei näe asju/olukordi teise inimese vaatepunktist. Nad tahavad omada iseseisvust ja kontrolli (need on ka teie lapse käitumise tagamaad!), et uurida oma keskkonda, tunnetada oma mõjukust. Kui lapsed ei jõua eesmärgile/ei saa soovitut (ja kohe! põhjus selles, et väikelapsel puudub veel arusaam ajast), väljendavad nad oma pettumust, frustratsiooni nuttes, karjudes, lüües, maas rullides, asju loopides jne. Kui lapse vajadus sõltumatuse järele põrkub kokku lapsevanemate vajadusega tagada näiteks ohutus, või järgida kokkuleppeid/päevarežiimi (teie peres siis murekoht-magamaminek)- tekib võimuvõitlus, pahur tuju, nutt, või lollitamine. Selliste käitumuslike reaktsioonide eesmärk on saada lapsevanem loobuma oma nõudmistest, või et ta annaks lapsele seda, mida see soovib.
Hea on teada, et jonn ei ole kunagi suunatud vanemate vastu! See on tegelikult lapse varjatud sõnum: "Mul on mingi mure ja ma ei oska sellega toime tulla. Palun aita mind!"
Teie põnn on väga vapper, lasteaias saab kenasti hakkama (suudab oma närvisüsteemi mobiliseerida), kodus aga enam ei jaksa, kodus on ka turvaline ja mõneti seetõttu lähevad tal "pidurid maha".
On äärmiselt oluline, kuidas vanem ennast väljendab olukordades, kus lapse käitumine ei ole talle vastuvõetav, abiks on siin suhtlemisoskused. Vanemana tunneme end kindlalt ja reageerime rahulikumalt, kui teame, mil moel käsitleda konflikte või kuidas aidata mures last. Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Vanem saab last aidata ise rahulikuks jäädes ja proovides ennast lapse olukorda panna /empaatia/, ning sõnastada lapse poolt kogetav (näiteks: "Magama minek ei meeldi sulle kohe üldse."). Sealt edasi saate kontrollida, milline lapse vajadus vajab katmist- on see janukustutamine, lähedusvajaduseks süllevõtmine/hoidmine, valu leevendamine, hirm üksijäämise ees, jne.
Selge eneseväljendus on teile vajalik oskus ka oma tunnetest ja soovidest lapsele teada andes.
Sõnastage lapsele oma vajadus, olge aus ja avatud, näiteks: " Õhtuti mitu korda sind magama panemine väsitab mind ja ja pahandab ka. Soovin, et saaksid uinuda rahulikult ja kiiresti, siis puhkan ka mina end öösel hästi välja."
Kindlasti ei ole kohane last jonni puhul karistada, või karistusega ähvardada. Mingi aja võib see isegi näilise efekti anda, tegelikult õpetab karistamine või sellega ähvardamine lapsele, et ta ei ole inimesena vastuvõetav; kahjustada saab lapse minapilt; tekib arusaam, et olukordi saab lahendada haiget tehes (hakkab ka ise seda teistega suheldes rakendama); kaob vanem-lapse vaheline usaldussuhe- nii et kahju on kordi suurem kui kasu.
Lisan siia paar raamatut, mida saate huvi korral nutust/jonnist lugeda: Teusen, G. „Jonniiga. Abiks lapsevanemaile sel raskel ajal“, Kunst, 2000; 2013 ilmus Isabelle Filliozat "Minu mõistus on otsas! Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat"- väga hea raamat.
Lisan teile lugemiseks ka perekeskuse nõustajate poolt koostatud kokkuvõtte erinevatest väikelapse uneprobleemidest. Välja on toodud erinevad levinumad probleemid ning soovitused, mida vanemana jälgida ja siis ehk ka muuta. Vaadake lähemalt: http://www.sinamina.ee/pesa/admin.php?page=foorum_postitused&tid=4917&fid=6

1 lugeja arvab, et see vastus ei olnud abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!