Laps hakkas käima sügisest lasteaias, kus tal läheb hästi, aga kodus elab ilmselgelt välja lasteaia stressi ja tema käitumine on muutunud halvemaks. Igasugused riidessepanekud, hammaste pesu, üldine pesu, magama jäämine on muutunud kohutavaks. Laps kas naerab näkku, lollitab, jookseb minema või siis jonnib, et ei taha panna riidesse/pesta/vms. Siiamaani on olnud võimalik ta nö ära rääkida (Kui peseme hambad ära, siis saame minna mängutuppa mängima vms). Nüüd selgitused enam ei aita, teine asi on see, et alati ei ole aega pikki selgitusi ette võtta (nt lasteaiapäevade hommikutel). Kahjuks on paaril viimasel suuremal pahadusel tulnud kasutusele vits. Vitsa laps muidugi ei taha ja vitsaga ähvardamine toimib. Tegelikult ei taha last füüsiliselt karistada, aga oleme jõudnud punkti, kus muud lahendust ei leia. Kuidas sellest välja saada ja muuta pereelu taas normaalseks nii, et kõigi närvid kõige vähem kannatada saaks? Tänud ette!
Alates sügisest, lapse lasteaeda minekuga on teil majas ennast "kehtestav", piire kompav ja "ei" ütlev põnn. Olete proovinud heaga (rääkimine, selgitamine) ja halvaga (karistamisega ähvardamine), kuid täna tunnistate, et kumbki viis ei tööta ja olete vanemana ikka täitsa ummikus.
Teie lapsel on sattunud ajaliselt kokku saatunud kaks suurt asja- esiteks lasteaeda minek, kui väga suur muutus lapse elus, millega kohanemine võtab aega ja energiat ning mis enamasti toob igal lapsel kaasa mõnetisi tagasilangusi arengus või käitumises; teiseks jonniea algus, millest kohe kirjutan põhjalikumalt.
Kui mõistame, teame rohkem lapse arengust ja mis/miks mingil ajal toimub, on meil lihtsam oma last mõista (mitte hukka mõista) ja seetõttu ka olukordi lahendada, olles ise rahulikumad.
Umbes pooleteise-kahe aasta vanustel lastel algab "jonni"periood või trotsiiga, seotud on see minatunnetuse järkjärgulise tekkimisega. (Ingliskeelses kirjanduses on sellel nimetus temper tantrum). Negatiivsete emotsioonide pursked, endast väljaminekud, raevuhood võivad kesta kuni neljanda eluaastani. Sõltumata sellest, kuidas seda perioodi nimetatakse, on see tavaline osa lapse arenguteest.
Väikelapsed testivad selles faasis piire. Nad tahavad näha, kui kaugele nad võivad minna, enne kui lapsevanem lõpetab tema ebakohase käitumise. Väikelapsed on väga enesekesksed ja ei näe asju/olukordi teise inimese vaatepunktist. Nad tahavad omada iseseisvust ja kontrolli (need on ka teie lapse käitumise tagamaad!), et uurida oma keskkonda, tunnetada oma mõjukust. Kui lapsed ei jõua eesmärgile/ei saa soovitut (ja kohe! põhjus selles, et väikelapsel puudub veel arusaam ajast), väljendavad nad oma pettumust, frustratsiooni nuttes, karjudes, lüües, maas rullides, asju loopides jne. Kui lapse vajadus sõltumatuse järele põrkub kokku lapsevanemate vajadusega tagada näiteks ohutus, või järgida kokkuleppeid/päevarežiimi- tekib võimuvõitlus, pahur tuju, nutt. Tujude ja raevuhoogude eesmärk on saada lapsevanem loobuma oma nõudmistest, või et ta annaks lapsele seda, mida see soovib.
Hea on teada, et jonn ei ole kunagi suunatud vanemate vastu! See on tegelikult lapse varjatud sõnum: "Mul on mingi mure ja ma ei oska sellega toime tulla. Palun aita mind!"
Teie põnn on väga vapper, lasteaias saab kenasti hakkama (suudab oma närvisüsteemi mobiliseerida), kodus aga enam ei jaksa, kodus on ka turvaline ja mõneti seetõttu lähevad tal "pidurid maha".
Seega vajab ärajooksev/lollitav/nuttev/karjuv/maas visklev/koostööst keelduv laps mõistmist (mitte hukkamaõistmist- pahandamist, näägutamist ega karistusi) ja vanemana saate seda pakkuda rahulikuks jäädes, kõrval olles. Kui lapse jonn ka teie emotsioone mõjutab, väljendage ka oma tundeid - samas ikkagi olemas olles ja mitte ära lagunedes või lapse nõudmistele järele andes. Lapse tundeid peegeldadas ja vajadusel oma tunnetest rääkides annate te lapsele nii vajaliku emotsionaalse sõnavara, mida ta suuremaks saades hakkab ebakohase käitumise asemel kasutama, rääkides oma tunnetest ja vajadustest. Laske lapsel nutta- nutt on parim pingemaandaja! Kui laps on nutnud end tühjaks ja ta kõrval on mõistev ent kindlaks jääv lapsevanem- on see parim, mida oma põnnile pakkuda saate! See on sõnum, et tunded ( ka vihased, kurvad, pettunud jne.) on aktsepteeritavad ja mööduvad, ema on minuga ka siis, kui tunnen end väga halvasti, ta armastab mind sellisena, nagu olen. Tasapisi õpib sellisel moel toetatud laps ka ise oma emotsioone paremini mõistma ning aegamööda väheneb vajadus "jonnida". Lisaks on äärmiselt oluline, kuidas vanem ennast väljendab olukordades, kus lapse käitumine ei ole talle vastuvõetav, abiks on siin suhtlemisoskused. Vanemana tunneme end kindlalt ja reageerime rahulikumalt, kui teame, mil moel käsitleda konflikte või kuidas aidata mures last. Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Kindlasti ei ole kohane last jonni puhul karistada, või karistusega ähvardada. Mingi aja võib see isegi näilise efekti anda, tegelikult õpetab karistamine või sellega ähvardamine lapsele, et ta ei ole inimesena vastuvõetav; et olukordi saab lahendada haiget tehes (hakkab ka ise seda teistega suheldes rakendama); kaob vanem-lapse vaheline usaldussuhe- nii et kahju on kordi suurem kui kasu.
Lisan siia paar raamatut, mida saate huvi korral nutust/jonnist lugeda: Teusen, G. „Jonniiga. Abiks lapsevanemaile sel raskel ajal“, Kunst, 2000; 2013 ilmus Isabelle Filliozat "Minu mõistus on otsas! Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat"- väga hea raamat.
