Tere.
Olen 10 aastase tüdruku ema. Vere andmine on olnud probleemiks kogu aeg, aga vanusega on läinud see protseduur kogu aeg problemaatilisemaks ja viimased paar aastat on see muutunud pea võimatuks.
Kunagi perearst poetas ka kuldse lause, et mõned inimesed lihtsalt kardavad vere andmist. Peale seda kasutab laps seda lauset väga kindlalt.
Olen ise käinud doonoriks ja laps on olnud kaasas. Alati enne vere andmist olen talle põhjalikult lahti rääkinud mis täpselt ees ootab ja miks on see vere andmine vajalik.
Praegune reaalsus arsti uks etaga on selline, et ta ei tule kabineti ukse tahagi kus vere andmine toimub. Küsimuse peale miks ta seda teeb järgneb vastus, et ta lihtsalt kardab, ja tema ei tule, ja ei lase verd anda.
Kuna laps on tervise tõttu arsti jälgimisel peame aastas mõned korrad verd andmas käima.
Olen rääkinud miks on see oluline, et me ei käi igavusest või sellest,et tahaksime teda kiusata. Olen püüdnud nii hea kui kurjaga.
paaril korral on verd ka jõuga võetud, st neljakesi last kinni hoitud, peale seda oleme ka rääkinud et vere andmiseks läheb mõni viiv, see jõuga kinnihoidmine on ju hullem. Oleme pannud käele tuimestavat geeli, mis peaks protseduuri valutuks tegema. Oleme andnud rahustit.Mitte millestki ei ole aga abi. Minu mõistus on otsas, asi tuleb ära teha aga kuidas seda teha ei tea?
Rääkimine põrkub kindla ei vastu.
Jah, vere võtmine on tõesti paljudele lastele (ja ka paljudele täiskasvanutele) väga hirmutav protseduur. Ja seda hirmutavam, kui seda tehakse jõuga. Loomulikult on mõistetav ka teie kimbatus: lapse tervise tõttu on vaja seda analüüsi teha, olete püüdnud selgitada, protseduuri valutumaks teha... aga miski justkui ei aita.
Kirjutate, et olete rääkinud, kuid see põrkub kindla ei vastu. Kas olete püüdnud last ka kuulata, et ta saaks välja rääkida kõik selle, mida ta vere andmisega seoses on tundnud, mis on kõige hirmutavam, mis on hirmu leevendanud jne. Inimesel on lihtsam oma tunnetega toime tulla, kui ta leiab mõistva kuulaja, kes ei lohuta, ei riidle, ei loe moraali, ei selgita... vaid lihtsalt kuulab ja püüab aru saada. Lapse ükskõik milliste tunnete aktsepteerimine on väga oluline, see alandab emotsionaalses ajus häireolukorrast tingitud pinget. Pinge ei alandu, kui lapsel ei ole tunnet, et temast on aru saadud.
Kuna see olukord on tekkinud pika aja jooksul, siis võtab ka selle lahendamine pikemalt aega. Ma ei tea, kuidas hindate usaldust oma suhetes üldisemalt, väljaspool verevõtu teemat? Kui foonil on palju usaldust, siis see hõlbustab selle probleemi lahendumist, aga kui mitte, siis oleks vaja alustada usalduse kasvatamisest laiemalt. Toredad koosolemised, koostegemised, turvalised jutuajamised, lapse arvamuste ja lahenduste ning eriti tema tunnete aktsepteerimine, piisavad piirid; selle tunde kasvatamine lapses, et ta on tähtis, armastatud, väärtuslik. Kas võib olla, et verevõtmise protseduur lõhub lapse maailma turvalisuse (tehakse haiget, ei hoolita tema tunnetest jms). Kas võiks aidata, kui üldisem turvalisuse foon on suurem-tugevam? Kui igat muud sorti usaldust ja mõistmist on piisavalt, peaks lapses ehk ka tekkima suurem valmidus taluda vere võtmisega kaasnevat frustratsiooni, toeks muu hulgas ka see kindlus, et ema kindlasti tema tundeid mõistab.
Kuulamisoskuste hoiakutest ja mudelitest saate ülevaate ka meie kodulehe kaudu: vt http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
