3 aasta ja 4 kuune tüdruk ei taha sageli enda võetud asju oma kohale panna. Näiteks viskab asju maha ja kui palume mehega üles võtta, siis ta ignoreerib meid. Proovin ka kavalusega, aga ta kas vahib lakke, teeb nagu ei kuuleks meid või kõnnib üldse vaikides mujale. Oleme olnud kannatlikud ja pidanud seda ealiseks iseärasuseks, mis läheb üle. Muidu on tüdruk rõõmsameelne ja jutukas.
Eelmisl nädalal hakkas laps lasteaias käima. Ta leppis kenasti ja talle väga meeldib seal. Aga ühel õhtul hakkas tüdruk rääkima, et mina ei pannud raamatuid tagasi ja kasvataja pani mind toolile istuma. Rääkis veel, et tahtis mängima minna ja kasvataja viis tagasi ning ütles, et istud siin terve päeva. Tüdruk väljendab ennast hästi ja ma usun, et ta räägib tõtt. Ise ma kasvatajat ei näinud, ta oli varem lahkunud ja ma ei tea, kui kaua laps seal istus. Ma ei teadnud, et seal üldse lapsi niimoodi istuma pannakse ja ma absoluutselt ei poolda seda.
Ma ei tea, kuidas last koristama saada ja mis õigused mul lasteaia ees on. Kas neil on õigus last niimoodi mängust eemal hoida ja teda karistada? Ja kes need need asjad siis tagasi peaks panema kui laps keeldub? Ja kas kolmeaastaselt lapselt on üldse kohane nõuda käsu täitmist? Palun spetsialistide nõuannet enne kui lasteaeda rääkima lähen. Olen ka mures selle rääkima minemise pärast sest kardan nö märki külge kohe alguses saada, sest soov on ju järgmised 4 aastat last sinna hoida viia.
Teie 3 aasta ja 4 kuune tütar ei armasta enda võetud asju tagasi panna. See olukord on nüüd võimendunud ka lasteaias. Küsite, kuidas saada last koristama ja kuidas suhtuda lasteaias toimuvasse.
Teie lapsel on hetkel aktiivne mina- arengu periood. Laps mõistab, et temast endast sõltub midagi ja ta saab ise maailma enda ümber mõjutada oma eneseväljendusega. Mina tahan ühte või teist või hoopis mina ei taha on päris tavaline kuulutus kolmeaastaselt lapselt. Tihti ei ole tahan/ ei taha selles vanuses lapse jaoks absoluutse tähendusega. Laps pigem eeldab, et vanem teda kuuleks ja mõnikord tähendab tahan/ ei taha lapse jaoks pigem eneseväljendust: mulle meeldib/ ei meeldi. Seepärast võiks lapase eneseväljendust alati laiendada.Näiteks: “Sulle vist ei meeldi mänguasju kokku korjata? Mõistan sind. Mulle ka ei meeldi alati enda asju tagasi panna. Aga kui sa sise oma mängud riiulisse paneksid, siis jääks mul aega pärast sinuga koos midagi toredat teha. ” Kindlasti oleks abi, kui teeksite mõnikord asju koos. Näiteks laps aitaks teid laua katmisel ja teie teda mänguasjade kokkukorjamisel. Selles vanuses laps peaks saama teha piisavalt eakohaseid valikuid. See arendab tema isiksust, siit saab alguse tema iseseisvus ja algatusvõime. Samas peaks muidugi teatud piirid olema kindlalt paigas. Seal, kus on oht, et laps end või teisi vigastab tuleb lapsele reeglitest teada anda ikka ja jälle ja sellise hääletooni ja kehakeelega, et laps mõistab üheselt, et see on koht, kus kehtib vanema sõna. Olukorrad, kus ei ole võimalik lapsele anda valikuvõimalust tuleks lõpetada samuti kindlalt ja ühemõtteliselt. Näiteks olukorrad, kus laps lööb kodulooma või teist inimest või olukorrad, kus hilinete juba tööle, kuid laps ei suuda oma mängu lõpetada vms.
Kuna teie tütar on hiljuti läinud lasteaeda, siis on see kogemus teile kõigile uus. Paraku on nii, et ükskõik kui toredad ja professionaalsed on kasvatajad lasteaias, on lapsi igas rühmas ikkagi hulgaliselt ja seoses sellega kaasnevad teised reeglid, ehk siis ühised reeglid selleks, et kõik need lapsed oleksid turvaliselt hoitud kogu päeva, et keegi ei teeks teistele haiget, et laps, kes vajab lohutamist, saaks lohutatud, et kõigil oleks võimalus mängida ühiste mänguasjadega jne. Laps on lasteaiaküps, kui mitmetunnine emast eraldiolemine ei tekita enam liiga suurt ärevust ja kui ta suudab aktsepteerida autoriteeti ehk siis lasteaiaõpetajat (nii nagu ka lapsevanemat, kes alati kõike teha ei luba). Tõepoolest nii mõneski lasteaias kasutatakse lapse distsiplineerimiseks eraldi asetsevat tooli. On erinevaid seisukohti, kas see on halb või hea meetod. Isiklikult arvan, et kui tooli kasutatakse n.ö. paha lapse toolina, siis on see sildistamine ja üsna ohtlik lapse suhtes. Kui aga tool on lihtsalt üks valikutest, siis pole asi nii hull. Näiteks: Lapsel on valida, kas järgida reeglit, et korjan raamatud kokku või olen toolil sel ajal, kui teised mängivad.
Kindlasti tasub lasteaiaga pidevalt sidet hoida ja suhelda kasvatajatega ja mitte ainult tooli osas. Kasvatajad näevad, kuidas lapsed suures grupis toimetavad, mõnikord panevad nad ka tähele huvitavaid eeldusi ja just teie lapse tugevusi, mida tasuks arendada.
Tahaksin eraldi märkida, et kuigi tänapäeval on lasteaiaõpetajad üldiselt üsna head professionaalid, üsna hea koolitusega, on oma lapse andmine tegelikult täiesti võõraste inimeste meelevalda igale lapsevanemale veidi hirmutav. On normaalne, et tekib kahtlusi, kas see on lapse jaoks ikka kõige parem otsus. Reegliks on siinkohal see, et laps peaks tundma, et vanemad on lasteaia osas positiivselt meelestatud. Kui laps näeb ja tunneb, et vanemad suhtlevad lasteaiatädidega meelsasti ja sõbralikult, siis on see lapse jaoks suur eelis, et tunda end uues keskkonas turvaliselt. Lapse jaoks võib stressirikkam olla ema suhtumine hirmutavasse TOOLI kui tool iseenesest. Soovitaksin lapsega rääkida toolist, kui ühest tema valikust. Näiteks: “Kuidas sulle tundub, kas sa järgmine kord tahaksid raamatud ise kokku korjata või sobib sulle ka seal toolil istumine?
Soovin teile loomingulisust ja rahulikku meelt oma lapse maailma avardamisel!
