Sooviksin saada nõu, kuidas oleks õige käituda, kui üks laps ütleb rumalaid sõnu. Õnneks ei ole neid väljendeid palju. Esialgu piirdus ta sõnaga "kaka" ja sellele ma tavaliselt ei reageerinud, sest väljend tuli kasutusele lasteaias ja sellega hakkasid mõlemad poisid kodus itsitades katsetama ja kontrollima vanemate reageeringut. See "kaka" sõna oli kasutuses umbes 3-4 eluaasta vahel ja hakkas siis tasapisi vaibuma, kui ma järjekindlalt selgitasin, et olete nüüd juba suured poisid ja nii enam ei sobi, et suured targad poisid enam "kaka" ei ütle jne.
Aga nüüd on ühel poistest lisandunud sõnavarasse"kaka perse" ja see kõlab ikka juba väga inetult. Ta rääkis mulle, et selle õpetas talla selgeks temast aasta vanem sugulane. Laps muidugi tabas kohe ära, et see on midagi mõjuvamat, sest ma alati reageerisin ja kurjustasin, et niimoodi ei ole viisakas öelda. Asi aga ei paranenud, vaid mulle tundus, et mida rohkem ma selgitasin ja seletasin ja karistasin, seda hullemaks läks. Karistuseks oli näiteks 4 päeva multikate vaatamise keeldu ja panime ära ka paariks päevaks jalgratta, sest ikka päris kole oli kuulata, kui väljendit kasutati kordi ja kordi päeva jooksul ja ükski selgitus ei mõjunud.
Õnneks sain ma üsna kiiresti aru, et karistamine ei toiminud, vaid muutis lapse ainult rohkem trotsi täis ja sõnu kasutas ta veel tihedamini. Olen üldiselt püüdnud hoida seda joont, et "head lapsed, need kasvavad vitsata", pahanduse tegijaga karmilt vestelnud, aga pärast alati kallistanud ja südamest leppinud.
Kuid vaatamata minu ponnistustele pole see rumalate sõnade kasutamine kadunud. Poiste omavahelist kaklemist pole me ka kunagi tolereerinud. Kuid viimasel ajal on laps venda kiusama hakanud, vahel lööb ja lisandunud on ka veel rumalad sõnad venna kohta.
Halvasti käitub laps ainult kodus. Lasteaias saab ainult kiitust kasvatajate käest. Lasteaisa ei löö, ei kiusa, ei räägi rumalusi, on sõbralik, jagab mänguasju. Lasteias käivad väga vähe, 2-3 päeva nädalas.
Täna tegi mind väga õnnetuks seik, kui rääkisin lapsega pärast halvasti käitumist ja ta ütles, et "halvasti käitumine on minu töö, ma olen halb laps. Emme, kas ma olen halb laps ja kas venna on hea?" Ma olen alati öelnud, et lapsed on alati head, aga vahel miskipärast käituvad halvasti ja vahel ema peab karistama, et lapsele jääks meelde, mis on õige ja mis vale. Aga samas see väljend "paha poiss" on nii kerge tulema, sest isegi lasteaias kasutavad õpetajad seda laste kohta ja vanavanemad ja vahel ka mina ise.
Ühte last teisele ma kindlasti ei eelista, kohtlen võrdselt ja poisid on omavahel väga suured sõbrad ja parimad mängukaaslased. Tülisid esineb küll praktiliselt iga päev, aga lepivad alati ära.
Teie peres kasvavad kaksikud poisid, kellest ühega on muret tema ebakohase sõnavara kasutamise pärast.
Olete proovinud karistusi, kurjustamist, ning peale seda selgitusi, - millised meetodid pole aga püsivat muutust kaasa toonud. Lisaks on hakanud laps oma venda kodus lööma ning tunnistas teile, et tema ongi paha laps!
Ebakohasest sõnavarast- teie lapsed on praegu mängueas, samas areneb selgelt välja lapse "mina"(teine minaarengu etapp). On üpris tavapärane, et selles vanuses lapsed katsetavad piire, proovivad, mis juhtub kui… Ropu sõnavara kasutamine võib olla üheks piiride testimise viisiks.
Nimetate, et olete kasutanud ka roppuste ignoreerimist, ning see andis hea tulemuse, - seega võibki üks lahendusviis olla praegu nö aeg-maha-võtta ja mitte reageerida, kui poeg ropendab (pideva pahandamise ja näägutamise asemel).
Kui see ei tööta, tuleks teil selgelt ennast kehtestada. Iga kord, kui laps ütleb roppusi, reageerite rahulikult, ent selgelt: " „Kui sa ropendad, siis on mul väga piinlik ja see solvab mind“ . Mina- sõnum peab tulema südamest ja olema siiras. See tähendab, et te peate aus olema ka tunnete osas, mis teis lapse käitumine tekitab. Sõnum toimib paremini, kui ka teie kehakeel sõnumiga sobib. Alati tuleb sõnumit öeldes lapsele otsa vaadata, tema silmade kõrgusel olla.
Selgest mina-keelest ja kehtestavast käitumisest saate lähemalt lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Teine ropendamise eesmärk võib olla lapse viis oma katmata vajaduse rahuldamiseks, ehk siis- tähelepanu saamine oma vanematelt. Paradoksaalne, aga laste jaoks ei ole vahet, kas nad saavad positiivset, või negatiivset tähelepanu,- tähelepanu on see, mida nad vajavad. Kui tunnete, et teie poja ebakohane käitumine võib olla tingitud tähelepanuvajadusest, võite koos abikaasaga mõelda, mida saate teha selleks, et teie laps(ed) tunneksid end peres väärtuslike ja armastatutena.
Kirjutate, et kohtlete oma lapsi võrdselt- ja küllap te annategi endast parima! On aga teada, et lapsed tajuvad peres õdesid-vendasid enda konkurentidena (vanematelt tähelepanu ja armastuse saamise osas) ning kui teie poeg lausa ütles, et tema roll on käituda halvasti- siis küllap ta tajub alateadlikult oma venna eelistamist. See on lapse subjektiivne tunne ja teie ülesanne on igati pojale kinnitada (sõnadega!), et ta on väärtuslik, kallis ja oluline laps.
Teiseks -tegudega. Üks võimalus on pakkuda lapsele sina-mina aega. See tähendab, et nädalas on kindel päev ja aeg, millal toimetate koos vaid teie ja üks teie kaksikutest. Lepite koos kokku (andke lapse võimalus olla initsiatiivikas, ning pakkuda välja vahvaid tegevusi), mida ette võtate- see võib olla kasvõi jalutuskäik pargis, jäätisesöömine, lauamäng, ühine rattasõit, kino-või teatrikülastus jne. jne. Mõte on selles, et sina-mina ajal saab laps teie jäägitu tähelepanu ning kogemuse, et on oluline ning armastatud. Sina-mina aega oma mõlema vanemaga vajavad teie mõlemad pojad, seega tuleks teil algul partneriga teha kokkuleppped
(kes, mis nädalapäeval saab). Lisaks füüsilised kiindumuse väljendused, nagu kallistused, silitused-patsutused, musid.
Samuti julgustaks teid edaspidi väljendama end oma lapsele selges mina-keeles. See tähendab- annate lapsele teada, milline käitumine on teile vastuvõetamatu, põhjendate miks (millist kahju teie sellest saate) ning mida sellega seoses tunnete. Võite lisada, millist käitumist te lapselt ootate- see võib olla vägagi abistav.
Lisan siia lingi perekeskus Sina ja Mina lehelt, e-koolituse piiride seadmisest. Loodetavasti leiate sealt häid mõtteid: http://www.sinamina.ee/e-koolitused/koolitused/koolitus/?sid=2
Proovige ka iga päev leida lapse käitumises midagi, mis teid rõõmustas, üllatas meeldivalt. Öelge seda talle, näiteks: "Mulle nii meeldis kuulda, kui kasvataja tunnustas sind lasteaias teistega koos mängimise eest!" jne. jne. Lihtne tõsiasi- kui märkame, toome esile ja rõhutame lapse positiivset käitumist, hakkab ta seda üha enam tegema (ikka see tähelapanu saamise teema!).
Heameel oli lugeda, et mõistsite isegi kiiresti, et lapse karistamine ei anna tulemusi. Karistamine kahjustab lapse ja vanema vahelist usaldussuhet ning jõu kasutamine kutsub alati esile vastujõu kasutamise…
Ikka heaga, ikka rahulikult ja selgelt rääkides (ja seda tuleb paratamatult teha pidevalt), nii saate kõige paremal vanemlikul moel aidata oma veidike hätta sattunud poega.
