Umbes aasta aega on meie peres kestnud selline tsirkus, kus 12-aastane (vanuselt keskmine) õde varastab 20-aastase õe tagant. Alguse sai see õe kõrvarõngaste varastamisest, mis tulid peale 12-aastase pükste pesemist nende taskust välja ja pesumasinas käigu tõttu oli kõrvarõngastelt paar kivikest ära tulnud. Siis hakkas ta võtma õe kindaid, mis peale kasutamist enam sama värvi ei olnud. Jätkus see saaga veel ca 20-25 asja võtuga (sokid, ehted, käekott, plätud, saapad, kõik võimalikud riided, meigiasjad) ja enamus võetud asjadest suutis ta ära lõhkuda või määrida.
Teda sai korduvalt karistatud telefoni ära võtmise, arvuti keelu ja mõnepäevase koduarestiga, lootuses, et need teismelise eluks hädavajalikud asjad panevad teda järele mõtlema ja tegu kahetsema. Isegi tema sünnipäeval selgus miski, mille ta veelkord oli õelt võtnud ja lõhkunud, millejärel vanemad suutmatuses leida uusi lahendusi teda vastutama panna, võtsid ära tema peamised kooliskäimise riided ja ütlesid, et pangu oma vanad teksad ja pluus selga ja mingu siis nii kooli, sest vanem õde pidi nende lõhutud riiete arvelt ju sama kannatama. Näis, et see pani teda mõtlema isegi (sest pisaraid oli palju), kuigi sünnipäevaks saadud raha eest läks ja ostis ta endale uued püksid juba järgmisel päeval, mil tuli kooli minna.
Me ei pea küll õigeks lapse alandamist ja sildistamist, aga miski muu ei paistnud aitavat ja teinekord viskas vanematel ikka pildi mustaks nende lõputute vargustega tegelemine. Eriti häiris see, et ta võttis õe asju, aga hoidis neid nii lohakalt kui suutis. Tal oleks justkui täiesti ükskõik, et keegi võib teada saada ja et need pole tema asjad.
Peale sünnipäeva intsidenti, saabus pooleks aastaks vaikus. Ainult ema kahtlustas koguaeg, et õel on liiga palju raha alati, aga kuna ema ei suutnud enda sularahal erilist silma peal hoida, siis pole ta päris kindel kas sealt võisid mõned eurod kaduma minna, sest heldekäega vanaema kipub ka lapselastele tihtipeale raha andma.
Nüüd aga märkas vanem õde, et kadunud on tema hõbedast sõrmus, mis muidu vedeles koos teiste ehetega kummutil oma kohal. Andes emale sellest teada, uuriti ka 12-aastaselt ja 8-aastaselt et ehk nemad on kohanud. Niisama ei saa ju kaduda sõrmus, mida vanem õde selle suurusetõttu kandagi ei saa. Mõlemad eitasid kõike sellega seonduvat. Aga paar päeva hiljem avastas ema 12-aastase sõrmest sama sõrmuse ja sellepeale vastas 12-aastane, et leidis sõrmuse koolist. Ema sai selle valetamise peale vihaseks ja konfiskeeris tüdruku telefoni, mis näis olevat ainuke põhjus, miks 12-aastase silmad vett täis valgusid. Katsusime siis netist uurida, mida teha sellise lapsega ja leidsime et lahenduseks võiks olla tunnetest rääkimine. Ema siis läks ja andiski telefoni tagasi ja rääkis kuidas tal tütre suhtes usaldus kadunud on ja kui vale on varastamine ning et tal on sellesuhtes mure. Ta uuris ka, et kas tütrel on midagi koolis valesti või üldse, miks ta seda teeb. Vastuseks tuli ainult, et ta ei tea miks ta varastab ja et tal pole millesti puudus, aga et koolis teda keegi ei salli (tegelikult on tal mõned kambajõmmid küll) ja kodus teda keegi ei salli. Siis rääkis ta loo kuidas ühel tüdrukul klassist oli peas suur pusa ja tema ütles seda siis tunniajal pinginaabrile ja sellepeale pusaga tüdruk küsis, et mida sa räägid mind taga. Mul on küsimus, et keda kurat huvitab kui teisel on pusa peas. Mis nendel lastel viga on et vaja iga asjapärast teiste kallal võtta. Tüdrukul praegu puberteeditipp ka muidugi ja usutavasti seal koolis käibki üks suur teineteise klatšimine ja sõda. Ema seletas talle ka, et kõiki erinevusi tuleb aksepteerida ja kodus ei suudetagi teda sallida kui ta selliselt käitub, muidugi tekitab see ju meis kõigis trotsi.
Palun aidake, kuidas asjale lahendus leida, milliseid tagajärgede eest vastutamise vahendeid kasutada? Ta on seal koolis ju ilmselgelt ka ise üks kiusajatest, mitte kannataja. Kannataja ehk ainult nii palju, kui võrd kiusatavatelt vastu kiusu saab. Kuidas teha selgeks, et teiste asju ei puututa, me varem lukustasime vanema õe toa ust, et ta sealsetele asjadele ligi ei pääseks, aga mina kui õde, ma tahaksin usaldada teda ja loobusingi lukustamisest vast kuu aja möödudes, ja nüüd jälle. Millest ta aru ei saa, kas ta võib mingisuguse ajukahjustusega olla või see ongi normaalne, et 12-aastane võtab ja lõhub kelle asju tahes ja ei tunne mingisugust kahetsust ega häbi. Palun abi, sest mina kui vanem õde, ei suuda talle enam otsa vaadata ja seis juba täiesti lootusetu. Hinded on ka koolis nii halvaks läinud, koolist tulles lüüakse telekas lahti ja teatatakse et õppida on ainult 10 minuti jagu kuigi järgmisel päeval nagu hiljem selgub mitu kontrolltööd. Kuidas see laps õppima ja vastutama panna? Mina ise tulin kõik 12 kooliaastat koolist koju ja tegin kohe kõik kodutööd ära, lõpetasin ka neljade ja viitega, sellel on praegu e-koolis aga ainult kolme puru ja vanemad ei saa aru, mida nad tema kasvatamises teisiti on teinud.
See on üks keeruline lugu. Arusaadav, et terve pere on mures. Kuigi vahel saab teil näppamistest mõõt täis, on teis vanema õena ka palju hoolivust, et teda mõista ja aidata. Ka vanemad on proovinud mitmeid asju, kuid varastamised, valetamised ja asjade rikkumised jätkuvad. See omakorda kasvatab teis pahameelt ja teeb nõutuks.
Paljude probleemidega on aga kahjuks nii, et kindlaid nippe ja võtteid ei pruugi ollagi, sest mida seletamatum kellegi käitumine näib, seda sügavamal on ilmselt ka probleemse käitumise mõjutajad. Ma usun, et tüdruk ei oska vastata küsimusele, miks ta teie ja teiste asju võtab. Ma usun ka seda, et ta ei ole ükskõikne, kuid ta millegipärast ei saa jagu endas toimuvast ja ei oska seda ka väljendada, õigemini öeldes, ei oska teisiti väljendada, sest varastamisega ta annab märku, et midagi on tema jaoks ilmselgelt talumatult raske..Asi ei ole ajukahjustuses või selles, et ta peaks varastamist iseendast mõistetavaks, pigem nii, et tema käitumine on millegi tulemus, millegi jaoks nö vajalik, nt see võib leevendada temas kogunenud pingeid, midagi, mis on emotsionaalselt raskesti talutav. See miski peab olema veelgi tugevam ja keerulisem kui häbi ja pereliikmete pahandamine. Loomulikult ei saa õigustada varastamist, teiste kiusamisi jne. ja on täiesti loomulik, et teid vihastab kui ta ikka ja jälle meelega jätkab ka siis, kui temaga on palju tegeletud, räägitud ja püütud aidata.
Te kirjutate, et ema püüdis tüdrukuga rääkida, väljendada, mida tunneb ja tundis ka huvi tema vastu. See on suurepärane. Isegi kui veel märgatavat muutust ei tulnud ja vargused jätkuvad, oli see siiski ju vajalik ja te saite teada olulisi asju. Tundub väga kõnekas, kui ta väidab, et koolis teda ei sallita ja kodus ka. Lisaks rääkis ta lugusid koolis toimuvast, seega ta ju usaldas rääkida ka neid asju, mis ei näita teda just kõige toredamast küljest, kuid ta sai seda rääkida ja see on tähtis. Eriti suur mõju võib sellistel jutuajamistel olla, kui tüdruk tunnetab, et ka emale ja teistele on ka tõeliselt tähtis temaga toimuv, tema maailm ja rääkimised ei ole vaid kasvutusmeede ja moraalijutlus. Sellega jätkata on kindlasti vaja, et jõuda veel ja veel kaugemale ja lõpuks selleni, et tema tunnetaks end väärtuslikuna. Lisaks vajab ta kindlasti ka lihtsalt toredaid koostegemisi, osalemisi ja positiivseid elamusi, omaksvõetust pereliikmete hulgas. Muidugi on seda praegu keeruline talle pakkuda, sest olete kõik tema suhtes skeptilised ja pahased. Ta ju teab suurepäraselt, et varastamine ja valetamine on halb. Küsimus on selles, et ta ei saa väljendada seda, kui halvasti tema end vahel tunneb, sest teda ei sallita. See pole vaidlemise küsimus, ega tõe küsimus (et kas ikka on nii või ei ole), samuti vastuargumentidega etteheitmise teema (sa ju ise oled süüdi, et me ei saa sind tunnustada), vaid mõistmine, et tema jaoks paistavad asjad nii. Koolis võib tal küll häid kaaslasi olla ja tema ise ka kiusaja, kuid näib, et on siiski midagi, mis tema enesetunnet ilmselgelt riivab. Sama ka kodus. Põhiidee on siis selles, et mida paremini ta end tunneb (suhetes lähedastega) seda vähem on vaja probleemselt käituda (pingeid ja valu leevendada).
Praeguses olukorras tasuks proovida nii, et võta tähelepanu asjadelt ja keskenduda tüdruku enesetundele ja aktsepteerida temas toimuvat. Varastamine kui tegu on mitteaktsepteeritav ja seda ta teab. Ka karistamine ei aita, seda olete juba kogenud ka. Pigem kaugendab teid temast veelgi. Kui ta varastab jätkuvalt, siis loomulik on näidata oma pahameelt. Kuid ta ei tohiks jääda ilma kõigest, mida lähedased peresuhtes pakkuda saavad.
Kuigi on ennatlik teha mistahes järeldusi sellest, mis teie õde vaevab ja vargusele ajendab, on hea teada, et praegu võtab ta asju peamiselt või ainult vanema õe tagant (nüüd ka ema sõrmus). Seega ei pruugi asi olla üldse näppamises patoloogilises tähenduses, pigem ikka suhetes pereliikmetega ja enesetundes. Seda enam kui ta ei vaja neid asju ja käib nendega väga hoolimatult ringi, või koguni tahtlikult rikkudes (võimalik seos viha ja agressiooniga kellegi vastu). Ta ei pruugi seda osata ega suuta teadliklikult väljendada. Ja just seetõttu on kogu teema keeruline.
On väga tunnustustvääriv, et hoolite temast ja püüate midagi ette võtta. Jagage ka teie oma muret ja hoolivust, soovi teda mõista ja aidata. Praegu on ülioluline hea ja usalduslik kontakt pereliikmetega, seejuures aga tema süüdistamise ja karistamise vältimine. Ta peab saama tunda, et temas märgatakse teisi asju, teda ennast, huvitutakse temaga toimuvust, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi ja et ta ei peaks kartma hukkamõistu. Võtke varastamist kui tema haavatavust ja emotsionaalset valu, mis vajab leevendust, mitte eiramist ja karistust. Kui teda mõistev suhtumine ja usalduslikud vestlused pereliikmetega ei too muutusi, siis soovitan väga pöördada ka pereterapeudi poole.
