Olen 5a poissi üksi kasvatav ema. Mure on lapsega - õigemini mõistus on otsas. Laps on kahekesi st minuga üksi kodus olles hea laps. Abivalmis ja arusaaja. Kui keegi tuleb külla siis on tal tingimata vaia nussa saia ( mis sest et hetk ennem oli tal kõht täis), kui ma ütlen talle et ei saa siis ta ütleb näh ja hakkab nutma nagu oleks peksa saanud. Ühesõnaga alati kui keegi külla tuleb on tal vaja esinema hakata ja ta meelega üritab mind närvi ajada. Kui teda keelan on kohe kas nutmine või väljendid ma vihkan sind või ma armastan vaid issit. Ta üsna tihti valetab ( näiteks emme on koguaeg kuri, ma pole kodus süüa saanud jne). Kui lähen sõbrannale külla, kellel on ka elav laps, siis on kaks varianti. Ta alguses mängib normaalselt siis kui näiteks teda keelan et ära hüppa ( või noh õigemini keelame mõlemat last) siis nad ei kuulagi, või hakkavad kohe uuesti pihta kui silmapiirilt kadunud oleme. Toon konkreetse näite. Ta mängib või vaatab telekat külas, mingi hetk tuleb küsib mu telefoni - ma ei luba ja siis ta hakkab jubedal kombel ulguma. Teine variant on külapeal olles see, et ta ma istun näiteks tugitoolis ja selel asemel et mängima minna ta tuleb ja roib mu sülle, või hakkab käppima mu sõrmi ja litsub end minu vastu või klammerdub mu käevarre külge. Näiteks bussijaamas on ilmvõimatu teda korrale kutsuda. Ta ei tee väljagi. LAsteaias on juba probleem olnud. Kuna ta koju minnes et suvatse end liigutada ja lollitab koguaeg olen paar korda teinud kõvemat häält ja öelnud talle et kui sa riidesse ei pane jääd lasteaeda. Sellest tuli probleem kohaliku lastekaitsega. Õnneks lastekaitsetöötaja sai aru et ma ju tegelikult oma last lasteaeda ei jätaks vaid see sai öeldud kuna ta suudab mu viimase vindini ajada. Kas see on normaalne käitumine või tõesti ongi mu laps ebanormaalne? Olen meeleheitel sest tunnnen et ma ei taha enam kuhugi minna ja ega saa ka kuhugi minna sest ta ajab kõigil oma käitumisega harja punaseks
Olete tõeliselt jännis oma viieaastase poja käitumisega. Ühelt poolt on ta armas ja abivalmis laps, teisalt on tema käitumises palju ebakohast, mis teid ärritab.
Küsite, kas tegu on normaalse käitumise või ebanormaalse lapsega? Eks kõik lapsed suudavad aegajalt oma vanemate kannatuse proovile panna, käitudes vastuvõetamatult. Kurb on aga lugeda, et olete oma mõtetes niivõrd äärmusliku järelduseni jõudnud.
Kohasem arusaam on, et kõik lapsed on oma olemuselt head, nii ka teie poeg. Lihtsalt tema käitumine on väljaspool kodu ja ka situatsioonides, kus teil käiakse külas- erinev sellest, kui olete kahekesi.
Selles vanuses lapsed tahavad kogeda ja tunnetada oma mõjukust- kas ja kui palju nemad suudavad maailma (vanemaid) mõjutada. Keeldudes tegema vanema poolt soovitut, või käitudes vastuvõetamatult- proovib ta piire, nende kehtivust ja oma mõjukust. Kuidas vanem reageerib, selles on küsimus.
Ebakohane käitumine ei tähenda mitte kunagi, et tegu oleks "halva lapsega", selliseid pole lihtsalt olemas! Vanemale vastuvõetamatu käitumine (koostööst keeldumised, "ei"ütlemine olukorras, kus ootate vastuseks "jah"; nutt, karjumine jne.) peaksid olema täiskasvanule signaaliks, et lapsel on mingi probleem, mure. Käitumise ajendiks on alati vajaduste rahuldamine, seega lapse ebakohane käitumine on samamoodi märk, et mingi tema vajadus on rahuldamata.
Teadke, et ainult rääkides, suheldes on võimalik soovitud muutusi esile kutsuda, ent- oluline on, kuidas te end väljendate, kuidas kehtestate ebakohase käitumise korral. Pahandamine, süüdistamine, karistusega ähvardamine/karistamine ja moraalilugemine ei anna kahjuks tulemusi- pigem vaid tekitab trotsi ja suurendab vastupanu.
Kuidas end vanemana selgelt ja mõjukalt väljendada, saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Vanemlikke oskusi saab õppida Gordoni perekoolis, ehk lapsevanemate suhtlustreeningul, vaadake lähemalt algavate koolituste kohta: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/registreeri-koolitusele/
Võimalik, et lapse ebakohase käitumise taga olev rahuldamata vajadus ongi tähelepanu saamise ja armastusvajadus.
Iga laps vajab kinnitust, et ta on armastatud ja eriline- seda saate pakkuda läbi ühiste meeldivate tegevuste, sõnadega väljendades ning läbi kehalise kontakti- puudutused, paitused, kallistused. Leidke iga päev asju, mille kaudu saate lapsele edasi anda oma rahulolu/heameelt tema üle - need võivad olla väikesed asjad, näiteks: " Mul on hea meel, et sõid oma pudrukausi palumata tühjaks"; "Mind nii rõõmustab, kui koju tulles kallistad mind!"; "Rattasõit tuleb sul tõesti hästi välja, olen su üle uhke!" jn. jne. Selline positiivne tagasiside lapsele kinnitab talle, et on armastatud ja võimalik, et ta ei pea enam tähelepanu saamiseks (paradoksaalne on, et lapsele pole oluline, millist tähelepanu ta saab, neg. või pos. - tähelepanu on tähelepanu) nii trotslikult reageerima. Teada on, et kui suunata oma tähelepanu positiivsele (ja jätta negatiivne tagaplaanile, või rõhutamata), hakkab oodatud käitumine korduma ja laieneb.
Teile soovin vanemlikku tarkust end vanemana koolitada, oskust rahulikuks jääda ning usku oma lapse baasilisse headusse.
