Tere! Mure 2,5 aastase poisslapsega. Ma ei saa temaga hakkama kui on tarvis teda riidesse panna ja kuskile minna. Tema keeldub riideid selga panemast, trambib jalgadega, rabeleb nii kõvasti, karjub nagu ratta peal. Käisime eile mängutoas mängimas. Kõik oli tore sinnamaani kuniks pidime koju tulema hakkama. Ta karjus nii kohtutavalt kõva häälega, rabeles ja trampis jalgu ja röökis "ei taha tulla". Kui ta sülle võtsin, kiskus mind juustest, lõi ja karjus edasi. Mina jäin rahulikuks ja ütlesin "ma saan aru, et sa tahad nii väga siia veel mängima jääda.....oled pahane....aga me peame koju minema...jne. Tema viskus põrandale ja karjus edasi. Tõesti väga raske oli teda riidesse saada sealt uksest välja jõuda. Õudne kogemus! Ei julge enam minnagi sinna.
Täna keeldus ennast pesemast. Tema ei taha lihtsalt pesta ja kõik! Kuidas ma peaksin käituma? Kas panen ta vägisi vanni? Juukseid pole juba jupp aega korralikult pesta saanud - no siis läheb ikka päris pürgu lahti! Veel nädal tagasi istus ilusti vannis ja pesi ennast ise! Ei mingit probleemi. Ma ei saa aru, mida ta endale nüüd pähe võtnud on?
Viimase nädala jooksul on teie peres toimunud murrangulised sündmused, pisikese sõnakuuleliku lapse asemel on ennast "kehtestav", piire kompav ja kindlalt "ei" ütlev (meile kui täiskasvanutele küll vastuvõetamatul moel) väikemees.
Jonn on lapse arengu (2-4-aastastel) teatud etappi jõudmise, esimese iseseisvumise, minatunnetuse tekkimise tunnusmärk - laps suudab juba paljut, paljuga aga veel toime ei tule ja see tekitab temas frustratsiooni. Oma vajadusi ei osata veel ise adekvaatselt mõista/täita/lahendada ja samas proovitakse oma mina võimu- ennast kehtestada. Sageli väljendubki see jonnis. Jonn ei ole kunagi suunatud vanemate vastu! See on tegelikult lapse varjatud sõnum: "Mul on mingi mure ja ma ei oska sellega toime tulla. Palun aita mind!"
Seega vajab nuttev/karjuv/maas visklev/pead pesemast keelduv laps mõistmist (mitte hukkamaõistmist- pahandamist, näägutamist ega karistusi) ja vanemana saate seda pakkuda rahulikuks jäädes, kõrval olles. Kui lapse jonn ka teie emotsioone mõjutab, väljendage ka oma tundeid - samas ikkagi olemas olles ja mitte ära lagunedes või lapse nõudmistele järele andes. Lapse tundeid peegeldadas ja vajadusel oma tunnetest rääkides annate te lapsele nii vajaliku emotsionaalse sõnavara, mida ta suuremaks saades hakkab ebakohase käitumise asemel kasutama, rääkides oma tunnetest ja vajadustest. Laske lapsel nutta- nutt on parim pingemaandaja! Kui laps on nutnud end tühjaks ja ta kõrval on mõistev ent kindlaks jääv lapsevanem- on see parim, mida oma põnnile pakkuda saate! See on sõnum, et tunded ( ka vihased, kurvad, pettunud jne.) on aktsepteeritavad ja mööduvad, ema on minuga ka siis, kui tunnen end väga halvasti, ta armastab mind sellisena, nagu olen. Tasapisi õpib sellisel moel toetatud laps ka ise oma emotsioone paremini mõistma ning aegamööda väheneb vajadus "jonnida". Lisaks on äärmiselt oluline, kuidas vanem ennast väljendab olukordades, kus lapse käitumine ei ole talle vastuvõetav, abiks on siin suhtlemisoskused. Vanemana tunneme end kindlalt ja reageerime rahulikumalt, kui teame, mil moel käsitleda konflikte või kuidas aidata mures last. Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lisan siia paar raamatut, mida saate huvi korral nutust/jonnist lugeda: Teusen, G. „Jonniiga. Abiks lapsevanemaile sel raskel ajal“, Kunst, 2000; Solter, A.J., „Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla“, Väike Vanker 2007, 2012.
