Tüdruk 6-aastane, käib lasteaias. Viimasel ajal on meil iga asjaga mingi tüli, kuigi alustan iga päeva ise rõõmsalt ja alati lootuses, et kõik läheb rahulikult ja sõbralikult. Laps ise ei tee sisuliselt mitte midagi, meelde peab tuletama nii hammaste pesu, riiete selga panemist (iga ese tuleb meelde tuletada ükshaaval), juuste kammimist jne. Ja absoluutselt iga meeldetuletuse peale pööritab laps silmi ja lihtsalt ülbitseb ("Jaa-jaa, ma ju teen, sinu pärast on mul tuju paha ..."), karjub. Ühe paari sokkide, ühe T-särgi ja seeliku peale võib kuluda 30 minutit. Käsutab mind, et ma pean talle riided tooma, aga kui toon, siis need ei sobi ja ta hakkab jälle silmi pööritama. Kui ütlen, et kas tahab hoopis valida endale ise riided, siis ta lihtsalt vihaga rähkleb diivanil. Tunnen, nagu ma oleksin mingi poolearuline teenija, keda kuri kuninganna käsutab. Alati olen püüdnud leida põhjuse, miks ta niimoodi jaurab - ja olen küsinud, et kas ta on alles unine, kas ta on kurb, et parim sõbranna ei tule lasteaeda. Aga see lisab õli tulle. Ja kuna ma pean jõudma õigeks ajaks tööle, lähen lõpuks ka ise närvi, et lapse jorutamine ja ülbitsemine viib minu hilinemiseni.
Tal on kombeks hakata täitsa kiusama mind oma nõudmistega. Väike näide. Eile tuli tal isu süüa tuunikala tomatikastmes. Meil seda kodus ei olnud ja ütlesin, et kui lähen poodi, siis ostan. Poes seda konservi kahjuks ei olnud. Ja tüdruk korrutas siis mitme tunni jooksul umbes 15 korda, et tahab seda kala ja miks ma seda ei toonud. Ja ta tegi seda iga kord, kui ma midagi teiste pereliikmetega rääkima hakkasin - lihtsalt sõitis oma kõvahäälse vingumisega teiste vestlusesse sisse. Ometi selgitasin, et saan aru, et tal on suur isu selle kala järgi, ja kui laps ütles, et miks sa siis ei toonud, ütleisd, et poes seda ei olnud ja küsisin, kas miski muu võiks seda asendada, kuni satume mõni teine päev suuremasse poodi ja saame tuunikala osta. No mitte mingit vahet - jaurab ja jaurab. Ja muudkui seleta talle. Lõpuks ütlesin kurjalt, et nüüd on jutul lõpp (kuigi Gordoni teooria järgi oleks pidanud laps peale aktiivset kuulamist ise teemast üle saama). Siis lasi endale külmkapist piima valada. Ei joonud. Kahe minuti pärast ülbitses, et uus piim tuleb valada, sest eelmine olevat juba soe. Kui ma keeldusin, kuna piim oli tõesti äsja välja valatud, siis võttis ta uue tassi ja solberdas endale ise uue piima tassi (koristamist oli pärast korralikult). Nüüd ma kuri ei olnud, aga ta ikkagi sai mingi pahanduse ära teha. Ta nagu provotseeriks, et ma läheks endast välja. Ja kui mina endast välja lähen, siis ma lihtsalt sõiman inimesi, ka lapsi. Endal on hiljem väga halb olla, aga teen seda ikkagi. Olen üldse märganud, et ta püüab minu tähelepanu just inetu käitumisega (ka näiteks õe kallal norimisega) ja talle pakub rahuldust, kui on saanud inimesed omavahel kas tülli ajada või tuju ära rikkuda. Ta on nagu koer, kellele mistahes tähelepanu, kasvõi laks vastu nina, on tore. Ka lasteaias on tal kombeks teisi salaja lüüa, togida, näpistada.
Kui vähegi võimalik, püüan saavutada kokkuleppeid ja mõista lapsi. Ei ole nii, et pean alati saama oma tahtmist - kui saame lastega rahulikult läbi rääkida, tuleb neilt toredaid ettepanekuid, mis meeldivad nii neile kui mulle. Kuid kogemus näitab, et liigutama hakkavadki lapsed alles siis, kui mina sõiman. Ja normaalselt saab nendega rääkida siis, kui olen lihtsalt algatuseks näo täis sõimanud. Sest muidu nad lihtsalt kas ülbitsevad ja vinguvad või räägivad virisedes. Ja nii ongi. Minu armastus ei ole tingimusteta - "Tee seda, või ma saan vihaseks... Kui sa normaalselt räägid, olen ka mina rahulik... ". Ja ma ei saa üldse enam aru, kuidas saaks ometi rahu meie suhtlusesse.
Seetõttu ei usu ma enam mingisse aktiivsesse kuulamisse ja tunnete peegeldamisse. Laps kasutab seda lihtsalt ära, et minu üle domineerida, ta näeb, kui palju ma vajan rahu ja sõbralikkust ja kui palju ma selle nimel olen valmis sama asja kümneid kordi tähelepanelikult ära kuulama. Ütlen ausalt, mul on tõsiselt kõrini ja ma ei taha seda ühte last nähagi. Ta lihtsalt käitub nii vastikult. Kõige vanem laps seevastu on väiksena kasvanud üsna rangetes piirides, saanud paar (ja tõesti mitte rohkem) korda laksu ja ausalt öeldes suudab oma tunnetes palju kiiremini ja paremini selgusele jõuda ning on rõõmsameelne ja julge noor täiskasvanu - räägib minuga julgelt kõigil ebameeldivatel teemadel ja tal on oskust võrdsel tasemel vestelda. Usaldan teda.
Täna hommikul andsingi kõige nooremale lapsele laksu, näpistasin teda põsest ja tõmbasin teda toore jõuga auto poole. Ehk tegin midagi, mida ma ei ole kunagi varem teinud. Laps nuttis. Tundsin, et alandasin teda. Mul oli äärmiselt raske end taltsutada, et teda mitte läbi raputada ja uksest välja lükata. Tõesti. Oli endast tõesti väljas. Ja kuigi mul on seetõttu nutumaik siiani kurgus, mul on füüsiliselt väga halb olla ja vererõhk jube kõrgel, ei taha ma lapse käest ei andestustpaluda ega tunne, et peaksin end muutma (õigemini - saan aru, et see kõik on lihtsalt jõle minu poolt, aga mõistus on otsas). Kavatsen hommikuti teda lihtsalt tuima näoga riidesse toppida ja mitte hoolida sellest, mida tema tahab. Ma heameelega ei ütleks talle isegi hommikul tere mitte ja hoiaks tropid kõrvades. Ma lihtsalt ei laskuks temaga üleüldse mingisse mõttetusse vestlusse. Mul oleks hea meel, kui ta kogu mu varsti algava puhkuse aja oleks hommikust õhtuni lasteaias.
Siinmaal siis oleme kogu selle Gordoniga. Olen nördinud, kurb ja pettunud. Ja häbi on ka tegelikult. Kõik on nässus. Ma ei teagi, mis nõuannet ma ootan, aga vähemasti oli koht, kuhu kirjutada.
Teie kodu on muutunud lausa sõjatandriks. Teil on eriti suured probleemid oma 6 aastase tütrega, kuid ka teised lapsed ei ole alati sõnakuulelikud. Olete pettunud Gordoni perekooli nõuannetes, sest teile tundub, et need ei toimi. Kasutate laste kallal vägivalda, olles samas selle üle õnnetu.
Teie kirjast ei selgu, kes kuuluvad teie peresse: kui palju on lapsi ja kas seal on ka abikaasa/ isa.Ei ole ka selge, kas selline olukord on kestnud pikemat aega või on tegu viimase aja ilminguga ja kas peres on hiljuti olnud muutusi. Igatahes on teil õigus, et Gordoni soovitused ei saa antud juhul mitte kuidagi toimida. Toimida ei saa need aga seepärast, et olukord tundub olevat väga ebastabiilne, lausa kriitiline. Lapsed ei ole väikesekasvulised täiskasvanud. Nad ei oska veel täiskasvanu kombel maailma lahti mõtestada ja iseenda tundeid kirjeldada. See tuleb ajapikku ja läbi lapsevanema. Lapsevanem loob läbi selgituste ja eeskuju lapsele käitumismudeli. Kui lapsel on negatiivne tunne või stress või ebaturvaline keskkond, siis eelkõige annab ta sellest teada oma käitumisega: jonniga, trotsliku käitumisega, vihahooga, mõnikord kahjuks ka haigusega. Täiskasvanu roll on olla konteineriks, kuhu laps saab oma negatiivsed tunded ohutult maandada, et olla järgmine kord juba kogemuse võrra rikkam, kuidas oma negatiivsete tunnetega ise hakkama saada. Paraku on see õppimisprotsess küllalt pikk ja kestab omamoodi läbi terve lapsepõlve. Kui lapsevanemal on endal raskusi oma tunnetega, kui selline lapse tunnete konteinerdamise võime on väike, siis on oht, et täiskasvanu langeb ise lapse tasandile, regeerib lapse vihahoole omapoolse vihahooga, lapse jonnile omapoolse trotsiga jne. Lapsed tajuvad, et elukeskkond ei ole turvaline, sest puudub lapsevanem, kes käituks täiskasvanuna ja elavad oma negatiivsed tunded välja veelgi halvema käitumisega. Selline hull olukord!
Siinkohal tahaksin, et mõtleksite korraks, mis toimub teie isiklikus elus, kas seal on probleeme, kas teil on lähedasi inimesi, kelle poole pöörduda, kui abi vaja, kas olete väsinud, ületöötanud, kas on hiljuti olnud mingeid muudatusi teie elus, millised teie isiklikud vajadused on rahuldamata? Ühesõnaga mõelge, kui täis on teie isiklik tass? Kas seal on piisavalt, et pakkuda teistele, antud juhul lastele? Või on tass juba üsna tühi ja polegi enam suurt midagi teistele ammutada? Oma vajadusi teadvustama hakates võiks ehk loota, et ka olukord kodus muutub rahulikumaks. Soovitan võimaluse korral kindlasti konsulteerida ka psühholoogiga või pereterapeudiga.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
12 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
