Peres on 3 last - 4a poiss, 2a tüdruk ja beebi. Kõige vanem laps käib lasteaias, aga saab ka eraldi tähelepanu - kinoskäigud, õhtune lugemine, jalutamine, koos poes käimine. Viimasel ajal on tulnud aga käitumine, kus kokku lepitust astutakse üle, vanematele vaidleb vastu (mina ei taha ja mina ei tee), kui miski ei meeldi, siis lubab võtta mõõga ja meile tappa anda (vägivaldseid multikaid me vaadata ei luba) jne, jne. Samas saab noorema õega väga hästi läbi, hoiab väga. Sama lugu beebiga - ei mingit rivaalitsemist. Kas tegemist on ealise iseärasusega või võib siin olla probleemide algus, millega tuleks süvitsi tegeleda. Tunistan, et selline käitumine muudab kurvaks ja tekitab tunde, et kus ma olen vea teinud....
Teie poja sõnakuulmatu käitumine muudab teid kurvaks ja paneb tundma, et olete teinud midagi valesti.
Teisel- kolmandal eluaastal hakkab laps mõistma, et tema ise saab otsustada, kas allub lapsevanemale või mitte. Loomulikult proovib ta üha uuesti ja uuesti, et oma tahtmist läbi suruda. See on normaalne iseseisvumisprotsess, mis nõuab vanematelt suurt kannatust. Selline katsetamine läheb ajapikku üle etapiks, kus fantaasia ja reaalsus on segunenud. Laps loob omale muinasjutumaailma ehk sellise maailma nagu ta parasjagu vajab.
Teie 4 aastane poeg katsetab oma piire ja elustab oma fantaasiaid. Mõnikord on need fantaasiad üsna karmid ja hirmutavad. Kui meenutada, siis juba ammustel aegadel räägiti lugusid ja muinasjutte, mille sisu oli üsnagi jubedavõitu, aga lõpp ikka ilus ja õnnelik. Nende lugude läbi sai laps kontakti oma sisemiste hirmutavate tunnetega. Tänapäeva muinasjutud ja muinasjututegelased on natuke teistsugused kui eelnevatel põlvedel. Isegi, kui multikate vaatamine ei ole traditsiooniks, imbuvad ikkagi need uued kangelased, mõnikord ka pseudokangelased, teie lapse mõttemaailma. See ei ole halb ega ohtlik, kui olete oma lapse jaoks olemas ja kuulamas. Teie rahulik meel ja selgitused situatsioonis, kus poiss mõõgaga vehib ja tappa lubab anda, loob lapsele turvalise keskkonna, kus katsetada/ mõista oma piire ja tegude tagajärgi.
Kui teile tundub, et laps käitub teile vastuvõtmatult, siis kasutage selgeid sõnumeid, kus ütlete, mida laps valesti teeb ja kuidas see teid isiklikult mõjutab. Näiteks, kui laps ähvardab teid mõõgaga, siis andke sellest teada selgelt ja kindlalt: Kui sa vehid mõõgaga, siis see hirmutab mind, sest ma võin haiget saada.
Kui laps ei pea kokkuleppest kinni ja ei korja mänguasju ära, öelge: Kui sa oma mänguasju ära ei korja, siis pean seda ise tegema ja mul ei jää aega puhkamiseks. See kurvastab mind.
