Tere.
Mul on kodus kaks last- 1a10k ja 2k . Iga päev algab sama jant. Maarja (suurem) otsib tähelepanu , saan aru.
Enne venna sündi ta sõi korralikult, pani asjad kohale, kuulas sõna. Nüüdseks on kõik üks suur suur jonn .. Ja veel iga päevaselt on "seda-seda" ja näpuga näitamine esemele, kui ei saa siis kohe kükki, keerab selja ja jonnib.
arvatavasti ma pean talle rohkem tähelepanu pöörama, kuid seda jääb üpris väheks .
Kuidas lapsele selgeks teha et ei ole ilus söögiga mängida (kallatkse alatihti jook söögi sisse, mulistatakse joogiga nii et rinnaesine täis, söögiriistadega solgtakse nii lauda kui ennast)?
kuidas lapsele õpetada head käitumist (ei tõuka, ei löö, sõnakuulamine(!)) ?
kuna ise olen pidevalt hästi pinges (väga puhata ei saa) siis ärritun iga asja peale ja teen koguaeg kõvemat häält, "pahanduste"/katsetamiste korral panen kohe nurka või ütlen halvasti.
Magama panek on ka eraldi kunst. Süüd olen aru saanud et kusagil pool 12 on õige aeg magama panekuks. kui jääb hilisemaks või varasemaks siis ei jääda. Hakatakse mängima jne . Selle peale ärritun ja korra olen ka käega lapsu andnud, kuigi tean et se on vale ja tean ka seda et kui tal ei ole und siis pole . Mis ma muutma pean?
kuna ma olen väsinud siis ei jõua ma ka päevast päeva rääkida kogaueg et mis teen, kuidas teen, mis laps teeb, mida nüüd teeme . mis selle vastu aitaks?
Küsite, mida peaksite muutma, sest teie tütre käitumine ei ole selline nagu te tahaksite. Ta kipub jonnima ja tekitab pidevalt väikeseid “pahandusi”.Kuna teie pisipoeg on alles 2 kuune, siis ei ole teil endal võimalik välja puhata ja ärritute väga kergesti. Mainite et laps teeb katsetusi. See on tõepoolest tabav sõna kirjeldamaks praegust olukorda.
Üldjuhul on kuni 2. eluaastani lapse arengus etapp, kus on väga oluline, et laps saaks enesetunde, et tema jaoks on olemas vähemalt üks inimene, kes tema vajadusi rahuldab ja kelle peale saaks kindel olla. Vajadused on näiteks toit, kuuma ja külma reguleerimine, oma emotsioonidele kinnituse/ peegelduse saamine.Laps ei talu sel perioodil emast lahusolekut ja talle on pidevalt vaja kinnitust, et ema on nägemiskauguses. Teise eluaasta paiku toimub muutus. Laps hakkab mõistma, et tema ise saab oma tahtmist läbi viia ja ise otsustada, kas allub lapsevanema tahtele. Loomulikult katsetab ta üha uuesti ja uuesti, et oma tahtmist läbi viia ja selline käitumine nõuab vanematelt suurt kannatust. See on loomulik arenguetapp ja laps saab sealt algteadmised, kas ja kuidas juhtida ise oma elu või oodata, et keegi teine seda teeks.
On võimalik, et beebi sündides, jõudis teie tütar iseseisvumise perioodi natuke kiirendatud tempos ja seetõttu on ka eneseväljenduse ja jonnihooge keskmisest sagedamini. Jonnihoog näitab tavaliselt, et laps ei tule oma tunnetega ise toime. Tal on mingi vajadus, mis ei ole rahuldatud, aga tal ei ole veel sõnu selle väljendamiseks. Hästi lihtne meetod on kasvõi korraks jätta teised toimetused pooleli ja püüda lapsele tema tundeid tagasi peegeldada. Näiteks: Kui oli jonnihoog, siis kükitage nii, et olete lapsega ühel tasandil ja öelge: Ma saan aru, et sa tahad seda kella/tassi/telefoni ja sa oled kurb kui sa seda ei saa. Mõnikord laps rahuneb ja noogutab ja on tänilik, et teda on mõistetud. Selgitage, miks te seda asja talle anda ei saa.: Ma ei saa sulle seda kella/ tassi/ telefoni anda, sest see on väga õrn ja võib katki minna. Kuna ärritusseisund väheneb, siis suure tõenäosusega vähenevad ka jonnihood.. Või veel üks näide:
Ma saan aru, et oled solvunud, et ma sinuga ei mängi vaid beebi eest hoolitsen. Lepime kokku, et mängin täna sinuga siis, kui beebi magab. Oleme siis ainult kahekesi – sina ja mina. Kas sulle sobiks?
Kui Tegu on n.ö. katsetustega: Toiduga mängimine vms, siis võiks öelda rahulikult ja kindlalt, et nii ei tehta ja lõpetage see tegevus ära. Laps õpib oma vanemate järgi. Te annate talle teada, millega te nõustute ja millega mitte. Paraku ei saa ma selles osas teile suurt kergendust lubada, sest selline teadaandmine peab toimuma korduvalt ja mõnikord läheb aega kaks nädalat, aga mõnikord palju, palju kauem, et lapse käitumine muutuks. See on õpiprotsess ja teated peavad olema selged, lühidad ja korduvad. Karistamine on agressioon lapse vastu ja see tekitab pigem negatiivseid tundeid nagu hirm ja viha, mida me tegelikult ju oma lapsele ellu kaasa anda ei tahaks. Lohutuseks tahaksin mainida, et lapse arenguline ülesanne on oma vanemaid tundma õppida ja näha, et mõnikord on ka emal paha tuju ja see on ok.
Lisan, et jonnihood tavaliselt suurenevad, kui ema on väsinud või ärritunud. Lapsed, ükskõik, mis vanuses, peegeldavad/ elavad vanemate negatiivseid emotsioone välja oma käitumisega. Selleks, et puhata ja end turgutada, proovige leida abi ja toetust abikaasa/elukaaslase, vanavanemate, kasvõi sõprade poolt. Usun, et see on võtmeküsimus.
Jaksu, kannatust ja mõnikord ka huumorimeelt soovides
Tiina Teska
