Tere.
Tegelen lastehoiuga.
Mul on suur mure ja tahan väga vanemaid aidata.
Minu juures hoiul olev 3. aastane tüdruk on igati elurõõmus, tegutsemishimuline, asjalik ja armas laps. Meie päevad mööduvad mängides ja tegutsedes.
Laps poeb mulle hea meelega sülle, kallistab mind ja nukke. Tema mängudes pole kunagi midagi vägivaldset ega mittesobivat.
Kõik on väga hästi sinnamaani kui talle järgi tullakse.
Siis muutub kõik vastupidiseks: mind hakatakse lööma, ei lubata riideid selga aidata, jonnitakse jne.
Kuidas ma saaksin seda last aidata ja mure lahendada?
Tunnustan teie pühendumist ja soovi last ja vanemaid aidata. Tore, et näete lapse nö jonni taga muret ja abivajadust. Kui lapsel on tugevad tunded, siis on kõige esimene abivahend lapse aktiivne kuulamine. Põhjusi võib olla erinevaid, miks laps nii käitub. Vahel tunnevad lapsed end vanematega nii turvaliselt, et lubavad endal väljendada kõiki pingeid, mis igatsedes kogunenud on. Tavaliselt käituvad lapsed võõrastega vaoshoitumalt ja vanematega väljendavad kõike. Igal juhul võib nutvat ja protestivat last proovida kuulata ja mõista ning sõnastada võimalikke vajadusi. Vahel ei ole aga nutul otsest põhjust, sel juhul võib aktsepteerida lapse seesmist segadust ja olla armastavalt juures. Aktiivsele kuulamisele lisaks tuleb muidugi tagada kõigi turvalisus ja vajalikul määral väljendada oma piire.
Täpsemalt võite lugeda aktiivse kuulamise kohta lugeda meie kodulehelt (http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/) või Thomas Gordoni raamatutest. Kui on veel täpsustavaid küsimusi, siis olete teretulnud veel kirjutama.
Vanematele võib soovitada ka Aletha Solteri väga head raamatut "Nutt ja jonnihood", milles autor kirjutab lahti nutu vajalikkuse ja võimalikud põhjused ning annab nõu, kuidas käituda.
