Tere!
Minu 2 a poeg käitub sellisel viisil, millele ma ei oska reageerida. Näiteks, poiss tahab midagi (olgu see siis mingi mänguasi kapiotsast, maiustus, jne), mina keeldun talle seda andmast. Selle peale viskab ta pikali, hakkab nutma ja ütleb, et tema kukkus. Nõnda käitub ta pea alati, kui ta oma tahtmist ei saa. Teeb ennast niii haledaks ja alati ütleb mulle, et tema kukkus ja nüüd sai haiget.
Kuidas peaksin mina käituma? Kas peaksin reageerima tema "kukkumisele" või jätan selle tähelepanuta?
Selles vanuses laste puhul on üsna tavaline, et soov oma tahtmist saada on väga suur ja nad alles õpivad, et kõike alati ei saa. Nad õpivad ka, kuidas vanemad reageerivad ja kas nad ikka reageerivad alati ühte moodi. Kuna lapse tunded on tugevad ja ta ei oska neid ohjata, siis maha „kukkumine“ ja nutt on tema jaoks üheks lahenduseks. Vanemana tasub siiski endale kindlaks jääda. Kui ei ole näiteks kommi söömise aeg, siis nii ka on. Kui laps hakkab kukkumisega tähelepanu tõmbama, siis võiks keskenduda ikkagi lapse pahameele tegelikele põhjustele ja kasutada selleks mina-sõnumit ning aktiivset kuulamist. Kukkumisel peatuda vaid põgusalt. Võib ka nö haiget saanud kohta lihtsalt silitada või peale puhuda. Muidugi tuleb eelnevalt veenduda, et laps tõesti haiget ei saanud. Samal ajal rääkige lapsega kindlameelselt ja mitte nunnutades.
Näide: „Ei, ma ei taha sulle praegu kommi anda, sest varsti hakkame õhtust sööma. Aga ma saan aru, et sa oled õnnetu/pettunud, et ma sulle kommi ei anna. Sa väga tahaksid seda“
Nutu jätkudes öelda „Muidug, see teeb sind kurvaks/vihaseks, aga õhtusöök on varsti valmis“. Kindlasti ei peaks lapsega kurjustama või teda kritiseerima, sest siis läheb käitumise muutumiseks palju kauem aega.
Jälgige ka seda, et laps esitaks oma soove selgelt rääkides, mitte virisedes ja vingudes. Selleks võib lapsele öelda „Ma ei saa aru, mida sa öelda tahad. Räägi rahulikult“.
