Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: Läbikukkunud ja väsinud ema

Õnnetu ema
Külaline
Postitatud 06.03.2013 kell 22:57
Tere,

Minu mure on järgmine : peres on kaks last 2,3 aastane tütar ja 5 kuune poeg. Mees on nö kalevipoeg kes viibib meiega ainult nädalavahetustel. Seega olen elamus ajast lastega yksi.
Alates poja synnist olen olnud väga närviline. Kuigi laps on väga vaikne, ei nõua peaagu yldse tähelepanu ja on selline unelmate beebi (vastupidiselt oma õele, kes oli synnist saati väga heade häälepaelte, gaaside ja kõige muude beebi probleemidega). Tytar on tavaline kahene om ajonni hoogudega, teoorias ma mõistan seda aga praktikas on täiesti hullumas Sad Poja synides saime tytre mähkme vabaks (meil oli see protsess pooleli ja väikeste tagasilöökidega oli ta ruttu mähkudest prii, siis hakkas jama magama jäämistega mis kestsid kohati 3h, siis tulid mured söömisega, tytar lihtsalt ei söönud enam. Nyyd on need asjad enam vähem korras aga jonn läheb aina suuremaks. Tytar nõuab minult 100% tähelepanu, aga mul oleks nagu mingi blokk ees ei ole viitsimist mängida ega midagi teha. Olen nagu tyhjaks pigistatud sidrun. Iga päev suudab ta mind millegiga nii endast väljaviia, et tõstan häält või teen midagi hullemat ( tutistan või annan isegi laksu Sad) Nyyd on hakanud tytar öösiti ärkama hysteerilise nutuga ja paaripäevaga on ta unustanud ära pissile kysimise. Kõik mis tulameas on tuleb põrandale Sad Ma tean, et last ei tohi lüüa ja teda peab väärtustama ja mina pean kodust välja saama. Aga tunnen et ma ei saa sellega hakkama. Olen õuduste ema ja see ajab mind veel rohkem närvi Sad Oleme olnud ka lastega vanematel kylas aga seal olles on mu õlul veel rohkem majapidamistöid ja siis tunnen, et ei ole yldse aega et lastega tegeleda Sad Vanema lapsega oleme käinud iga nv kuskil väljas kas mängutoas või ujumas, et tal oleks nö oma aeg.
Mida teha kuidas, olla rahulikum ja sallivam lapse suhtes (väiksema lapsega selliseid muresi ei ole)?
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 08.03.2013 kell 16:26
Kirjeldate ennast hädas olevana, „õuduste emana“, samas tundub, et vähemalt teoreetiliselt on teil asjad selged, kuid puudub jaks neid teadmisi rakendada.
Kindlasti armastate oma mõlemat last, kuid eelkõige tundub, et kõige selle kõrval, mida vajavad lapsed, on jäänud tagaplaanile teie enda vajadused, seda enam, et laste isa on eemal, aga just tema peaks olema ema loomulik tugi sel väga keerukal ajal, mil lapsed on väikesed. Laste kasvatamine nõuab palju energiat, kannatlikkust ja tähelepanelikkust, aga seda kõike ei ole kuskilt võtta, kui te ise olete üleväsinud, närvis ja tülpinud. Mitte ükski ema ei jaksa olla emarollis 24/7. Teil on vaja hõlpu. Teil on hädavajalik seista enda eest, vastasel juhul on kannatajaks lapsed (nad juba kannatavadki), ja sellest on ju väga kahju – saate ju ka ise sellest aru.
Nii et kõigepealt küsimused teile: kuidas saaksite tekitada enda elu isiklikku aega, mil saate vastutuse laste eest panna ajutiselt kellelegi teisele (vanemad? sõbranna? hoidjatädi?) ning minna päevas kasvõi tunnikeseks eemale, et saada natuke rahu, korrastada oma mõtteid, olla lihtsalt iseendaga. Tähtis küsimus on ka, kui palju on mehest abi, kui ta kodus käimas on – üksinda vastutamine on ränk, tekitab pahasust ja ärritust mehe vastu, ja needki tunded on kerged maanduma laste peal. Hea oleks, kui saaksite teha paremaid kokkuleppeid selleks ajaks, kui mees kodus on, ja asjaliku tööjaotuse kõrval leida tingimata aega ka kahekesi olemiseks. Korras lähisuhe on üks inimlikke põhivajadusi, kui sellega on hästi, on inimesel ka rohkem energiat ja kannatlikkust. Kui saaksite kaetud need kaks väga olulist vajadust, teie enda ja teie lähedussuhte omad, võimaldaks see teil kindlasti olla rahulikum, rõõmsam ja kannatlikum ema.
Ja eks laste kasvatamine on ikka ka iseenda kasvatamine. Nagu te isegi kinnitate: laps on sama väärtuslik ja väärikas isiksus nagu teie ise või ükskõik kes maailmas. Laps on väike ainult üks kord, ja ainult sel ajal saate te „laduda“ vundamendi tema elule. Kui laps tunneb, et tema oma hädade, vajaduste ja soovidega on keegi, kes teeb tüli, on jalus, käitub-tunneb valesti, ei saa aru... jne jne, siis on oht, et tema eneseväärtustunne saab väga kannatada ning temast kasvab madala enesehinnanguga inimene, kes ei oska hoolida ei endast ega teistest ning kes kohe, kui tal on võimalus, hakkab üle sõitma teie piiridest (sest praegu teete seda teie tema piiridega).
Nn suuremad õed-vennad (kes tegelikult on veel väga väikesed), hakkavad tihti uuesti „titaks“, kui uus titt peresse ilmub. Ta näeb ju, et väiksem saab aina tähelepanu ja loob seose, et kui ta teeb samamoodi, saab ta samuti rohkem hoolitsust. Püüdke vanema lapsega enam tegeleda, väga tore, et olete talle püüdnud anda ka privaatset aega, see on tõesti väga tähtis. Väikese beebi tulek majja on suuremale lapsele alati kaotus, peab aitama tal seda kaotust leevendada. Ka suuremal lapsel peab kogu aeg olema kindlus, et ta on tähtis ja armastatud.
Alati on oluline uurida, mis on lapse käitumise taga. See laps, kes käitub „halvasti“, lihtsalt tunneb ennast halvasti, talle tuleb appi minna. Laps ei oska öelda, et vaata, emme, mina olen ka olemas, aga sina tegeled muudkui väikevennaga. Ei – tema näitab oma rahulolematust mingi käitumise kaudu, mida pealtnäha on raske seostada tema tegeliku probleemiga. Kui lapse emotsioonid on laes, kui ta nutab, talle ei meeldi, ta ei taha jms, siis on oluline teda kuulata, mitte jagada talle selgitusi või käske – ta lihtsalt ei kuule neid ja see ei ole mitte konkreetse lapse, vaid inimaju ehituse omapära: kui emotsionaalne aju on ülestimuleeritud, ei pääse aju ratsionaalne pool löögile (ja väikelapse ratsionaalse aju võimekust ei maksa ülehinnata).
Ainuke asi, mis aitab lapse emotsioonid alla, on mõistev, toetav ja aus kuulamine. Alles siis, kui laps on rahunenud, saab anda selgitusi ja püüda teha kokkuleppeid. On oluline mõista, et laps ei jonni – nutuga oma tundeid näidates, eitades, sõdides jms tehes seisab laps oma iseseisvumise eest, ja seda faasi lapse arengus tuleb tal aidata läbida. Väikelapsel puudub eneseregulatsioonioskus – ta ei saa oma tunnetega ise hakkama. Tal on vaja teie toetust.
Ent kõige olulisem teie olukorras on ikkagi see, kuidas saaksite oma elu kergendada. Seda tüüpi väsimus ja tülpimus võivad saada ohtlikuks lastele – seega ka teile endale. Peaksite kindlasti otsima abi ja toetust.
See on väga sage olukord, kui peres on väikelapsed: emasid takistab last mõistmast ja kuulamast nimelt enese sisemine olukord, mis hüüab: aga mina, miks mina, ma ei jaksa, ma enam ei jõua jne. Peate olema leidlik, et seista oma vajaduste eest. On ju väga kurb, kui laps on hädas, tal on teist valusasti puudus, kuid ta ei saa mitte mõistmist, vaid riielda.

6 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!